Kõige raskem töö?

Meil tekkis vahepeal tunne, et oleme sattunud tõsiseluseriaali. Peamiselt vist sellepärast, et elame nüüd ühikalaadses majutuses koos ühe inglise-saksa paariga ja kahe austraallasega. Kuigi tõsiseluseriaalile kohaselt puudub meil igasugunegi draama, pigem on kõik teineteisega väga arvestavad ja hoolitsevad. Aga natuke on ikkagi selline tunne, nagu tehtaks saadet, kus peame päevast päeva rinda pistma apelsinidega ja kõik koos elama.

Ja võitlus see tõesti on. Oleme nädal aega olnud apelsinikorjajad. See on kindlasti kõige raskem töö, mis ma kunagi teinud olen, isegi vist Ingemari jaoks. Töö käib meil paaris. Meil on Ingemariga kahe peale üks traktor, mille haagises olevaid konteinerid? mahuteid? me täidame. Päeva miinimum on 3 kasti inimese kohta. Alguses korjasime me ühte kasti ca 1h 15 minutit, nüüdseks on tempo veidi alla tunni. Meie oleme normiks võtnud kahepeale 10 kastitäit, kui on hea päev ehk mõnus enesetunne ja eelkõige pilvisem ilm, teeme 12. Nii lõpetame ajaliselt 2-4 paiku päeval. Ühe kasti eest on tasu 35$. Enne makse. 

Ma isegi ei tea, mitu kg apelsine. 

Töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt, minu jaoks on raskem pigem füüsiline pool. Suurem osa apelsine kasvab madalamatel okstel ehk palju on põlvili või kükis korjamist. Sageli peab ka n-ö puu võre alla ronima. Ja tuleb välja, et apelsinipuudel on okkad. Esimese nädalaga sain käed päris korralikult kriimuliseks, nüüdseks ostsin juba veidi paksemast materjalist särgi. Apelsine korjame kõhukotti, mis alguses tundus raske, aga nüüd topin juba ääreni täis. Kuna töö on väga monotoonne, siis tuleb mõte töölt täiesti ära suunata, muidu on natuke keeruline end motiveerituna hoida. Hea on pigem end lihtsalt kergesse transsi lasta ja teha tööd automaatselt. Viinamarjades oli lihtsam, esiteks olid tööpäevad oli lühemad, aga ka töö ise oli lihtne ja said pidevalt teistega juttu ajada. Siin väga jutustada ei saa, sest vahemaa on täpselt naaaatuke liiga suur, et lobiseda ilma pidevalt "Ah?" hõikamata ja samas töö tempot ei aeglustaks. Kuna oleme tööl sisuliselt enda peremehed, siis kõik pausid teeme vastavalt end soovidele. Peale selle, et peame 3 kasti päevas korjama, meil muid kohustusi ei ole.

Te kõik kindlasti teadsite, millised apelsinipuud on, aga mina küll ei teadnud 

Esimene nädal oli päris kurnav. Pidi nii mõnedki kohandused tegema, et töö kehale ei hakkaks. Näiteks kuna puud on tõesti tõesti okkalised, siis lisaks pikale varrukale lõikasin ma käistesse n-ö pöidlaaugud, et ei jääks kinda ja varruka vahele tühja ruumi, mis kriimustuks. Põlve alla panin ühed varukindad, et põlvitades mõnusam oleks ja kotipaelte alla samuti, et nii palju ei hõõruks. Päevade koorumust peame ka reguleerima, üks päev lihtsam, teine päev proovime natuke rohkem. Kuid peab ütlema, et meie praegune supervisor on vist kõige lahkem inimene, keda Austraalias kohanud oleme. Ülimalt hoolitsev ja tähelepanelik mees, kelle silmadest peegeldub siiras huvi meie heaolu vastu. Näiteks kui Ingemar pärast tööpäeva saapad jalast võttis tagasisõitmise ajaks, siis ta kohe märkas jalal väiksest villi. Minul hõõrusid natuke kotipaelad ja panin ühed varukindad pehmenduseks alla. Korra vaatamas käies oli ta seda tähele pannud ja järgmine kord tuli ta juba uue kotiga, millel olid pehmendused. Ning muidugi ei ole mingi probleem vajadusel meie veepudeleid täita ning kontrollib üle, kas ikka on meie palk kohale tulnud. Üks neiu sõitis traktorirehvi katki vastu teist traktorit, järgmisel päeval võttis liiga väikse kaarega kurvi ja keeras end treileritega võrreldes 90° ehk ei saanud enam edasi ega tagasi, aga tema ainus reaktsioon oli: "Frankie, you are hilarious!".

Teise nädala esimene tööpäev oli samas väga mõnus, töö läks ludinal ja saime 12 kasti tehtud 2 tundi kiiremini, kui eelmisel nädalal. Üldse on tunda, et see nädal on tempo kiirem. Aga lihtsam ikkagi ei ole :D Ma ei tea, kuidas mõned seda kolm kuud järjest teevad. Meil veel ainult nädal-kaks minna.

Ja te ei muretsema, et järgmine kord Selverist apelsine ostes need meie vere hinnaga oleks. Meie korjatud apelsinid pole üldse söögikõlbulikud ja lähevad hoopis apelsinimahla konsentraadiks. Tegelik apelsini hooaeg on novemberis. Kui muidu on apelsini mahlasisaldus ca 50-60%, siis meie korjatavatel apelsinidel on 25-40%. Aga nagu meie supervisor ütles, et siin riigis pole kunagi piisavalt apelsine, siis jätsid nad pool aastat tagasi osa apelsine korjamata. Teades, et neist tekib puudus ja siis saab neid uuesti müüa. Isegi poole kvaliteediga :D

Kojusõit 

20.03 - 26.03

20.03 - Läksin jõusaali ja mõningase jutuajamise järel küsis administraator "Where are you from?" "I'm from Estonia." "Mina ka!" 

21.03 Esimene tööpäev apelsinikorjajana ja esimene kord traktori seljas, mõlemal! 

22.03 Saime teada, kuidas tunneb end rase naine

23.03 4 x 3 = 12 Isiklik rekord 

24.03 Ega meie elu suurt muud ei olegi, kui aplesinide korjamine :D 

25.03 Et te ei arvaks, et ainult Ingemar tööd teeb :D aka aplesinipuudel on okkad

26.03 oli puhkepäev! Zero pictures, sorry. 

13.03 - 19.03

Üks inglise-prantsuse paar teeb iga päev Instagrammi postituse uue pildiga enda eluolust. Mulle see mõte meeldis ja tahtsin oma sünnipäeval sellega algust teha, aga... Kui ikka kuu aega hoogu võtad, siis vist pole mõtet :D Nüüd tuli uus mõte, teha siia nädala kokkuvõtteid. Ma ei tea, kui lootustandev see on, et eelmise nädala oma tuleb neljapäeval... Aga igatahes, natuke 8 megapikslist telefonifotograafiat teile :) 

T

Esmaspäev, 13.03 Vihmase nädala alguses 

14.03 - Saime pubi omanikult tööd, majutuse ja söögi.

15.03 Ikka töötasime ehk koristasime ehitusjärgus maja, aga sellest pole ühtegi pilti. Ehk siis hoopis pilt hüvedest 

16.03 Lahkusime külalislahkete austraallastele juurest ja panime Eestile lipukese

17.03 Nimbin, Austraalia hipipealinn. Või pigem küla. 15 minutit tänaval jalutamist = 3 "küpsise"pakkumist

18.03 Sõit uude töökohta läbi öise paduvihma, käänuliste teede ja ujutuse, millele ohverdasime oma numbrimärgi. 

19.03 Saime konginaabriteks 

Austraallaste külalislahkus jätkub

Pärast Jimmy juurest lahkumist läksime edasi üpris teadmata suunas. Päeval käisime tiiru linnas, et väheke leviulatuses olla ja töökuulutusi uurida, õhtuks otsisime järjekordse kämpimisplatsi. See asus ühe kohaliku motelli/pubi taga, kuid kuna oli esmaspäeva õhtu, siis oli teine suletud. Esialgu kahtlesime, kas ikka on sobilik sinna omavoliliselt sisse sõita, mis sest, et see oli tasuta plats. Samal ajal kui me kõhklesime, sõitis meist mööda kohalik vanaproua, kes kinnitas meile, et see on ok (eriti kuuldes, et oleme Eestist, sest neil on sees maakaart ning Eestile pole keegi veel lipukest pannud).

Panime Eesti kaardile! Tegelikult on seal varemgi eestlasi peatunud, aga maakaart ilmus 2 kuud tagasi. 

Pubi - motell - kämpimisplats, anno 1911

Seega jäime sinna, kergelt mahajäetud olekuga justkui vesterni filmist suure motelli tahaõue. Hommikul verandal süüa tehes tervitas meid juba omanik. Põgusa jutuajamise peale küsis Peter, nii 70ndates kuid tegus, et mis meie tunnihinnaks oleks, kui ta pakuks meile kõrvalmajas veidi tööd. Nimelt oli tal  naaberkrundil renoveerimisjärgus maja, milles oleks vaja veidi korda luua seinte, akende ja põranda puhtaks pesemisega ning hiljem palus ka vaiba maha panna. Me võtsime töö vastu ning nii oligi meil järgmised 3 päeva sisustatud. Lisaks pakkus ta meile majutust sellesamuse maja teise korruse ruumides ning õhtu- ja hommikusööki koos sisuliselt joo-palju-tahad (pärast 4ndat õlu tekkis küll Ingemari südametunnistusel soov ise maksta). Aga hommikused cappucinod maitsesid küll hästi, viimasel hommikul õpetas ta isegi mind seda päris õiget kohvimasinat kasutama, mis on imelikul kombel mu soov olnud pikka aega :D Ma arvan, et tahaks enne Austraaliast ära minekut ühes kohvikus töötada ja see masin täitsa selgeks saada, for some reason. Aga nii me siis saimegi puhtjuhuslikult kahepeale kokku ca 25 töötundi, mille eest saime 375$. See on muide Aussi miinimumpalk (15$ tunnis).

Neljapäeval sealt lahkudes tegime jälle kerge tööotsimise tiiru. Tegelikult on meil suuuuuur soov saada töö mõnes cottoni ehk puuvillatööstuses, kuid seal algab hooaeg märtsi keskel - aprilli alguses. Esimesed kandideerimised algasid juba jaanuaris, kuid senimaani pole me kuskilt vastust saanud. Mis võib tähendada, et me veel saame, aga võib ka tähendada, et me ei saanud, sest nad ei pruugigi vastata. Igatahes proovime end ikkagi kuskile saada, mõned variandid veel on. Miks me sinna tahame, on pikad töötunnid, topelttasuga ületunnid ja nädalavahetused. Võimalus on teenida kuni 1500$  n ä d a l a s. Muidugi on see ainult töö-töö-töö, aga meile sobib. Senikauaks otsime mingisugust korjamisetööd, kust saaks vajadusel kiirelt lahkuda. Paar võimalust on olnud, kuid nendega on seotud olnud ka majutus ehk backpackerite working hostelid. Need on enamasti, vähemalt paaris liikujatele, halvad variandid. Esiteks käib tasumine inimese kohta ehk antud juhul oli nädalas 240$ per inimene - võrdluseks oleme maksnud majutuse eest nädalas 250$ ja 180$, ja seda kahe peale. Teiseks kehtib kahenädalane etteteatamise aeg, mis meile jällegi ei sobi, kui tahame olla valmis cotton’isse tööle minna. Hosteliga sidumine võib olla riskantne, kuna ei saa olla 100% kindel, kui palju on töötunde (meenutagem kasvõi meie viinamarjakorjamist, kuigi me polnud vähemalt millegagi seotud) ja seetõttu ei tea, kas raha jääb üle või tasud kõik majutusele. Ära minna ka ei saa - vähemalt mitte enne kahe nädala möödumist või siis ilma deposiiti tagasi saamata. Näiteks lugesin ühe Inglismaa backpackerite kogemust, kus nad sõitsid lennukiga kohale (Austraalia on suur you know, nagu Euroopa) eesmärgiga hakata sidruneid korjama. Omanik viis neid lennujaamast farmi, kuid enne kohalejõudmist pidid nad tasuma majutuse eest deposiidi. Kohale jõudes oli majutus a’la viimane peldik, tööks hoopis viinamarja väätide mahatõmbamine või midagi sellist, kus nad said ühe väädi pealt 60 senti! Nädala palgast oleks ülejäänud ca 15$ toidu ostmiseks. Kusjuures miks ei olnud töö see, mis algselt lubatud - ühele töötajale oli tehtud ülesandeks leida uusi töötajaid, iga töötaja pealt sai mingi summa. Ja keegi ei tuleks ju 60 sendi eest tööle, seega oli vaja improviseerida… Ning vähe sellest, et selle tööga ei teeni, vaid see on kätele väga kurnav ja oled lõpuks kriimustusi täis. Nemad tegid paari päeva pärast sealt keset ööd vehkat (kuigi ma ei tea, miks öösel, lahkuda oli vast ikka oma voli, lihtsalt deposiiti ei saa). Ühesõnaga kuigi sellised farmid on haruldased, siis siiski nad eksisteerivad ja päris uisapäisa ei saa tegutseda. 

Neljapäevane tööotsimine kestis aga oma 10 minutit, sest saime apelsine korjama. See pole kindlasti kerge, aga see kestab ka maksimaalselt 3 nädalat. Niisiis oleme esmaspäevast alates professionaalsed apelsinikorjajad. Olgu, võib-olla professionaalsus saabub mõne päeva pärast… Kusjuures mind paneb imestama, kuidas nad nõuavad siin eelnevat kogemust. Ma olen isegi ehk natuke liiga kergekäeliselt asja võtnud, sest kammoon, kui keeruline ikka saab üks korjamine olla? Üle ühe päeva ikka ei õpi, pigem 1-2h. Ometigi polnud ka apelsinifarmer kohe nõus meid palkama, eriti kui kuulis, et pole seda varem teinud. Meie pikkus, kaal ja rahvus (“Aga te olete ju eestlased, siis saate hakkama”) veensid siiski piisavalt. Ühest küljest saan aru ka, kui töö on raske, siis on võimalus, et paari päeva pärast töötajad lahkuvad ja on vaja hakata jälle uusi töötajaid otsima. Kui töötaja on seda tööd varem teinud, siis on tõenäosus palju väiksem. Meie ise küll teame, et oleme kõvast puust, aga paberilt on seda raske farmeril välja lugeda.

Muideks, tänaseks ööseks oli meil ikka automajutus, kuid kohale jõudes pakkus omanik meile puhta niisama voodikohta soojakulaadses toas. Oeh, need toredad, nii toredad austraallased! 

Kõik, mis meil on,mahub selle auto pagasnikusse. Jah, võite nüüd filosofeerida, kui palju tegelikult eluks v a j a on. Vähemalt soojas kliimas, that is :D

Unes või ilmsi?

Laupäeva õhtul kell 4 paiku jõudsime Ingemariga kämpimiskohta ja selgus, et seal polegi duši. Mina jäin (mossis näoga) autosse uut kämpisplatsi otsima, kätt parema levi lootuses võimalikult kõrgel hoides. Ingemar läks varjualuse all olevat kolme koera paitama. Samal ajal, kui mina kannatamatult ootasin, et saaks edasi liikuda, tegi Ingemar juttu koerte omaniku ja ta sõbraga ning uuris neilt tööd. Selgus, et üks neist ongi farmi omanik, kuid vili valmib alles kolme kuu pärast. Ometigi kutsus ta meid enda juurde peatuma, kuna väidetavalt on tal mitmehektariline valdus ja ise kunagi rännumees olnud soovib meidki aidata. Ma polnud endiselt üldse sotsialseerumise meeleolus ning kui Ingemar mulle uudiseid jagama tuli, polnud ka esialgu asjast väga vaimustuses, ammugi tahtsin ma lihtsalt duši alla saada.

Kui mõned päevad tagasi ehk teisipäeval Taist tagasi jõudsime, võtsime suuna Sydneyst üles, kuna miskipärast arvasime, et seal leidub tööd. Esimeseks õhtuks võtsime airbnb-st endale ööbimise, et lennuväsimus välja magada, kuid edaspidi pidi kodu rolli kandma meie auto. Või vähemalt töö ja seega ka elukoha leidmiseni. Seega olimegi kuni reedeni maganud autos (väga mõnus, kusjuures) kämpimisplatsidel. 

Istusime autos, kui too samune meesterahvas tuli ütlema, et nad hakkavad lahkuma, mis me otsustasime? Ta tundus nii sümpaatne (ja lubas isegi duši kasutada), seega - mis seal ikka, lähme. Ma ehk ei peaks rääkima, et sõitsime 17 km metsa sisse, kus polnud absoluutselt levi, aga tundsime ennast turvaliselt (ning GPS töötas ja oleksime saanud ka ümber keerata). Jõudsime kohale. Metsa vahel maja, mida ümbritsevad veel paar lisahoonet, suur õu. Ei midagi erilist, pigem isegi natuke korrastamata. Mina käisin duši all, Ingemar aitas õues. Õhtu veetsime lõkke ümber juttu ajades. Selgus, et Jeff, üle keskea, turske keha, kuid nii malbe hoiakuga, oli alles neljapäeval USA-st sõbrale külla tulnud. Kuna tal on haljastusfirma, siis ühtlasi aitab ka seda suurt õueala hooldada. Jim, täiesti püsimatu tegelane, väidetavalt samuti mõne aasta pärast 60, kuid käitumiselt nagu 20, on samuti sündinud Ameerikas ning viimased 16 aastat elanud Austraalias, on pidanud sada ametit, kuid hetkel võitleb Austraalia looduse nimel. Ta on lasknud enda valdused teha looduskaitse alaks (mingi arv hektareid), kus pole ühtegi liiki, mida seal algupäraselt olema ei peaks. Samuti hoiab silma peal kõrval asuvatel riigimetsadel, et raiet tehtaks määruste kohaselt. Selline aktivist, suure kohusetundega vabatahtlik.

Õhtu oli ilus, selge taevas, täiskuu. Otsisime tähtkujusi, rääkisime Eestist, naersime. Jimmy leidis, et peaksime minema öisele jalutuskäigule ja ta lubas, et jääme ellu. See oli äääääärmiselt ilus! Kuuvalguses mets (kuhu ma Austraalias elusees ei julgeks muidu minna) koos entusiastist giidiga, kes pidevalt erinevate puude juures peatudes seisma jäi ja seejuures palus taskulambi kinni panna. Täiesti õigustatult, nii oli palju ilusam. Jimmy, kusjuures, on professionaalne fotograaf ning on töötanud Microsofti jaoks 7 aastat ehk ta on pildistanud näiteks Bill Gates’i. Samuti rääkis ta loo Stephen Kingi pildistamissessioonist (tema tehtud on “Dreamcatcher”i kaanepilt) ning tema kaamera ees on olnud paljude teiste seas ka Sir Ian Mckellen (www.jimmymalecki.com)! Järgmisel päeval külastasime lähedalasuvat piisonifarmi, mängisime minigolfi, käisime ujumas ja köiega vettehüppeid tegemas. Õhtu lõpuks pakkus Jim meile piisoniliha (40$ tükk!) ja veetsime veel ühe õhtu lõkke ääres jutustades. Päeva jooksul olime sõlminud ka kokkuleppe, et Jimmy palkab meid nädalaks endale aiatöid tegema ja olime valmis järgmisel hommikul linna tööjalanõude järele sõitma. Jeff haljastusspetsina lubas õpetada ka puude haljastamist. Kuid ilm mängis meile vingerpussi ja juba esmaspäeva hommik oli vihmane. Selguski, et terve nädal lubab vihma ning nii on päris halb aiatöid teha. Seega jätsime niiiiiiiii raske südamega hüvasti ja liikusime edasi. See nädalavahetus oli kui tore unenägu, väga palju naeru ja rõõmu. Meil tekkis nii hea klapp, et mitu päeva hiljem on endiselt kurb tunne, et lahkusime. 

Ja selle loo illustreerimiseks on mul täpselt 0 pilti, mis paneb endiselt kõhklema, ega see polnud unenägu :D 

See ya, viinamarjad!

Tänasega ehk reedel sai ka viinamarjadega ühele poole. Kokku sai seal oldud 5 nädalat. Kuigi päääris ühele poole asjadega veel ei ole saanud. Teise aasta viisa jaoks (igaks juhuks paneme päevad kirja) oli vaja tööandjal viimasel päeval allkirjastada vastavad pabereid, aga nagu eelmises postituses juba kirjutasin, siis ei ole nad kõige professionaalsemad.

1/3 professionaalsetest viinamarjakorjajatest. Täpsem info ja broneerimine 0436 479 888. 

Mina ja Viimane Korjatud Viinamarjakobar

Sõit istandusest ära,taamal ämbrid ja Ühekäegamees

Täna pärast tööd leppisime Ühekäegamehega kokku, et ca tunni pärast näeme raamatukogus, kus koos Bossinaise ja Salanärvariga paberimajanduse ära teeme ja ühtlasi ootasime ka pay slipe, mis tõestavad meie teenistust. See on oluline ka seetõttu, et selle nädala palk tuleb järgmisel reedel, kuid selleks ajaks oleme kõik juba vähem või rohkem kaugemal, ja oleks vajalik mingi tõestus, kui palka ikkagi ei saabu. No nii oligi meist ca 11 raamatukogus neid ootamas. Ootame 10min, 20min, 30min - mitte kedagi. Telefon suunab kõneposti. Otsustasime saata sõnumi, millele saime vastuseks: "Why are you telling me that you're in the library?". Me hakkasime seda lugedes kõik naerma :D Ideaalne kokkuvõte kogu sellest kremplist.

Pardon my working clothes. Vaade meie kontoritele.

Täpsustamise peale lubas ta tunni pärast tulla. Ootasime tunni, tund 10min, tund 20min... Keda ei ole? Järgmisele sõnumile saime vastuseks, et tuleb 10min jooksul ehk lõpuks jõudsid nad 20 minuti pärast. Kui nad kohale jõudsid läks asi juba ladusalt, välja arvatud fakt, et neil ei olnud viimase nädala pay slippe. Lubasid, et teevad järgmisel reedel neist pildid ja saadavad siis. Teised tundusid sellega pooleldi nurisedes rahule jäävat, kuid me siiski ei tahtnud seda riski võtta. Lisaks ringlevad jutud, mida oleme kuulnud kohalike ja farmerite käest, et 3 aastat tagasi olid nad jätnud osa palkasid välja maksmata ja lisaks käivad nad pokkerimasinatega mängimas. Kuna me oleme kuni esmaspäevani siinkandis, siis tegime ettepaneku, et ehk oleks homme võimalik pay slipid kätte saada, palga võivad ikka järgmisel reedel maksta. Esimene vastus sellele oli: "Ei." Ausalt polnud viisakusest enam väga huvitatud ja ütlesin otse, et kuidas me saame kindlad olla, et te need järgmine nädal saadate. "No, teil on ju meie telefoni number." "Aga telefone on kerge välja lülitada," mille peale suunas Bossinaine pilgu maha ja ei vastanud mulle. Järjekordse peale küsimise peale oli lõpuks nõus homme kohtuma, kuid kellaaega ei tahtnud nad üldse kokku leppida. Me ei olnud väga huvitatud jälle 2h ootamisest ja seda ka ütlesin, millele viimaks Salanärvar malbe naeratusega vastas, et kohtume homme kell 3 McDonald'sis. Meenus jälle esimene tööpäev, kui me neid McDonald'sis asjatult ootasime, aga olgu, kohtume, ise mõeldes, kas see kohtumine päriselt ka aset leiab. 

Kui Prantsusmaale, siis nende juurde! 

Päev edasi, laupäev. Õnneks on pay slipidega asi ühel pool, sest hommikul saatsid nad meile nendest pildi, kuna neil polnud võimalik täna meiega kohtuda. Meil ainult hea meel, sest me oleks pidanud ca 30min sinna sõitma. 

Esmaspäeval lahkume ka Maitlandist ja meid võõrustanud pere juurest. Ametlik hüvastijätt oli nendega juba tegelikult ära, sest nad läksid nädala alguses reisile. Nagu ma eelmises postituses mainisin, ei saanud me just ülearu palju töötunde. Meil oli eesmärk siiski raha kõrvale panna, mitte (pärapõrgus) nulli elada, seega kui tulusid ei saa suurendada, tuleb kulusid vähendada, kuigi kaalusime ka tulude suurendamist mingite juhuotsade näol. Meie viinamarjameeskonnas on palju autos elajaid, seega otsustasime, et nii on kõige lihtsam nädalas 180$ kokku hoida, ja ütlesime ka oma võõrustajatele, et raha säästmiseks kolime välja. See on vb natuke imelik soov, aga tegelikult oleme seda pikalt mõelnud, et mõnus oleks autos elada. Ja kui mõnusaks on mõned enda autod teinud!

Ühe öö pidime autos veetma, kui telkima minnes oli vihmasadu liiga tugev, et telki üles panna. 

Meie auto on küll natunatukene liiga lühike, et seal päris mõnus oleks, aga lühiajaliselt saaks hakkama. Meie lahkumisavaldusele vastasid aga võõrustajad, "Ei, ärge minge!" ja pakkusid meile võimalust töö eest elada. Seega tegimegi ca 10h nädalas mõlemad tööd, nii aias, toas, Ingemar sai ka mingit kummutit korrastada. Ühe nädalavahetuse projektina võtsime üles vaiba esikust, kontoriruumist ja köögist, lisaks lihvisime selle all oleva põranda. Seega win-win! Rahul nii meie kui nemad ja ka meie rahakott. 

Floorteam selfie Felixiga 

Mis edasi? Esmaspäeval istume lennukisse ja sõidame üheotsapiletiga Taisse. Tagasilendu ei võtnud sellepärast, et me ei suutnud otsustada, kuna tagasi tulla. See sõltub paljuski sellest, mis ajast me endale töö leiame. Oleme saatnud laiali palju avaldusi algusega märtsi keskpaigast, kuid kui tuleb positiivne vastus, siis ilmselt vahetult enne töö algust, mitte veel. Tõenäoliselt tulemegi tagasi märtsi keskel. Nii kaua veedame 10 päeva Kertu ja Steniga, ülejäänud päevadest ei ole meil õrna aimugi (ok õrn aimdus on). Lihtsalt on natuke soodsam veeta aega Tais kui Austraalias, kui me nagunii seal juba oleme. 

No eks ta ju arvata oli, et kui ühel nädalal tuleb kolm postitust korraga, siis edasi on tükk maad vaikust. Päris plaanitud see küll tegelikult polnud. Tagant järgi tulevad postitused pole ehk nii huvitavad, sest emotsiooni ok neis võib-olla veidi vähem, aga näis. 

Et siis ei teagi, kuhu viimati jäin ja mis räägitud on saanud, aga pärast tomatifarmi võtsime suuna Sydneyst 2h jagu ülespoole, kus ootas meid töö viinamarja korjajatena. Nüüdseks oleme seal töötanud juba neli nädalat. Töö ise ei ole jällegi üldse raske, ütleks isegi, et tomatifarmis oli kohati raskem. Meie kohustused viinamarjaistandustes piirduvad ainult ja ainult viinamarjade korjamisega. Ok, meesterahvad peavad vahetustega ka bucket boyd olema, kelle ülesandeks on täitunud ämbrid traktori taga haagises olevasse konteinerisse kallata. Selle jaoks peame iga kord, kui ämber täis saab, keskmiselt nii iga 3-5minuti tagant karjuma: "BUCKET!" ja siis loodetavasti bucketboy kuulis sind ja tuleb vahetab selle tühja ämbri vastu.

Tööd pidi jaguma alguses 4-6h päevas, hiljem pikemalt. Lisaks oli öeldud, et kui tööga on alustatud, kuid hakkab sadama, siis saame 4h kindlasti kirja. See aga jäeti vist targu ütlemata, et igaks päevaks ilmselt tööd ei jagu. Nii oligi esimene nädal meil 4 tööpäeva, teine nädal 2 tööpäeva, kolmandal jälle 4 ja see nädal saime esimest korda 5 päeva tehtud. Tööpäevade pikkused varieerusidki 4-7h vahel. Iga õhtu saame sõnumi kohaga, kus järgmisel päeval korjamine toimub. Enamasti istandused korduvad, vahel on sama farmi teine valdus, vahel täiesti uus koht ja teist korda sinna ei satu.

Päikesetõusuga algab töö 

Üks mürgine tegelane, Redback. No worries, tema tõttu pole mitukümmend aastat keegi hinge heitnud 

15 minutit pausi 

Transportreerume 

Aa, ja korjame veini tegemise tarbeks, mitte söömiseks (kuigi ise oleme küll viinamarjadest punnis), vääääga magusad on teised! Mis ühtlasi ka tähendab, et meid ümbritseb kümneid (täpsemalt 140) veinikeldrit, kuna Hunter Valley on päris rohkete istandustega piirkond. Üks päev kolasin pinterestis ringi ja ühes järjekordses soovitustelistis oli kirjas ka Hunter Valley külastamine - ja mina julgen ka soovitada! Päris populaarne on näiteks Sydney elanikel nädalavahetuseks siia sõita, külastada veinikeldereid (khm, tasuta veinidegusteerimine), šokolaadivabrikut (sai ka tasuta maitsta, kuid ainult nii palju, et me ostsime siiski ise juurde) , juustupoode ja ehk ka kuumaõhupalliga päikesetõusu nautida (kuigi... ca 270$ per inimene. Ei pea vist ütlema, et me passime).

Veinikeldris töö vilju proovimas 

Või siis juba vaadiga 

Või siis lihtsalt viinamarju nomnomnom

Veinikeldrite külastamiseks on eraldi tuurid, mis aitavad vältida dilemmat, kes peab ennast autorooli jaoks hoidma. Tubli degusteerija saab ennast päris kiirelt svipsi juua. Nii näiteks teise veindikeldri lõpuks. Kuigi selle jaoks peab ehk olema ka natuke nahhaalne ja muudkui ise küsima, et sooviks seda ka maitsta. Või siis ikkagi kogu aeg nentima, et see on natuke liiga kuiv... Nüüd sai jälle liiga magus... Prooviks hoopis valget veini? Üldjoontes võiks ikkagi pudel näpus lahkuda, kuigi suuremates keldrites on ka rahvast palju ja ei pea päris pilk maas välja hiilima. Ahh tagasi töö juurde!

Vahel ütleb aga see õhtune sõnum hoopis: "Sorry guys, no picking tomorrow." Põhjuseks näiteks, et suhkrutase pole piisavalt kõrge või viinamarjad pole maha jahtunud kuuma ilma tõttu.

Tööandjate suhtes on kahetised tunded. Meie ei tööta otseselt ühegi viinamarjaistanduse jaoks, vaid oleme tööjõud, keda suunatakse, kuhu vaja. Seega on meil alati lisaks antud farmi töötajatele kohal ka vähemalt üks meie otsene ülemus, kes on supervisori rollis.

Algas see juba esimese päeval, kui meil paluti olla kell 12 McDonald'sis. See pole kusjuures midagi imelikku, sest samal ajal, kui me ootasime, nägime ühte seltskonda automüügi pabereid täitmas, ühte tööintervjuud ja veel mingi ametliku moodi kohtumist. Küll aga oli imelik, kui 15min hiljem neid ikka ei olnud ja olime teinud neile juba mitu kõne, paluti lõpuks meil oma autoga neile järgneda, et sõita backpackerite hostelisse, kus toimus tegelik miiting. Kusjuures sõit kestis 5 minutit ja hiljem kuulsime, et teised olid seal 12st saati neid oodanud, ning ainult meid oli McDonald'sse juhatatud. Supervisoreid on 3, kellest üks on põhinaine, kellele aeg ajalt meeldib öelda, et oleks ikka tarvis kiiremini oma käsi liigutada. Ühte meest kutsume Ingemariga "salanärvariks", sest ta näeb täpselt selline välja nagu oma sunnitud naeratuse ja malbete sõnade taga läheb kohe koju ja... Loodetavasti ei tee kellelegi halba. Kolmas on esimese vend, kellel on üks käsi küünarvarrest saati amputeeritud ja kui ta eesti keeles räägiks, siis ta ilmselt susitaks S-i ja ütleks R-i asemel L. Esimene ja teine on vist abikaasad. Muidugi pole keegi neist Austraaliast, vaid vend ja õde, mustanahalised, kuskilt väikselt saarelt ja Salanärvar Türgist. Salanärvar pole ennast veel reetnud, kuid ühekäegamees muutus küll ühel vihmasel päeval päris... Sõimavaks? Peaks vist uue lõigu siinkohal tegema.

Nimelt oli see, nagu öeldud, vihmane päev. Esimesed tunnid läksid libedalt, saksa poiss heitis musta huumorit ning prantslaste seljakotist tuli hardstyle-i ja träänsi (kuigi mitte just number 1 muusikaeelistus kell 6 hommikul). Tõrvaks meepotis oli mingi uus tegelane, kes ennast suure asjapulgana tundis, muudkui käis ja targutas. Näiteks oleme kogu aeg korjanud kobaraid neid kääridega lõigates, kuid tema leidis, et peaksime neid kätega lihtsalt lahti rebima. No mis meil proovimise vastu saab olla, aga saime peagi aru, et see pole üldsegi efektiivsem, mille peale ta muidugi tuli uuesti ütlema. Ühelt tüdrukult oli isegi käärid ära võtnud. Meie arusaamise järgi oli ta n-ö lisa-supervisor ja ühekäegamehe sõber, kes küll oli 100% austraallane. Tema põhiülesanne tundus olevat bucketboyde tööd organiseerida (ja ka ise seda teha). Peagi hakkas vihma sabistama, kuid jätkasime korjamisega. Iseenesest ei tee vähene vihm midagi, sest õhutemperatuur on üpris soe nagunii, kuid kui vähest vihma tuleb pikalt, siis muutub pinnas väga sopaseks ning oma roosa tossu asemel näen ma ühte tohutu mudahunnikut, mis muudab liikumise ja eelkõige jala raskuse märgatavalt raskemaks. Ega korjajate liikumiskiirus seal väga metsik ei olegi, aga bucketboyd oma küll, kes veavad korraga 2-3 ämbrit igaüks kaaluga ca 5-7kg kohati mitmekümne meetri kaugusele. Loomulikult töö muutub sellistes tingimustes aeglasemaks, ma vahepeal meelega korjan aeglasemalt, et vaesed bucketboyd ei peaks liiga tihti ämbrit ära viima. Aga see uus tüüp kihutas aina tagant, kogu aeg kiiremini - kiiremini! Ja mitte nii väga korjajaid, vaid just ämbrite vedajaid. Ühel tüübil läksid suure mudaraskuse tõttu tossuõmblused katki, üks tüdruk oli samuti hoopis sokkides, sest tossud kadusid muda sisse ära. Vahepeal saime ka päris korraliku paduka, mille peale üks farmitöötajatest helistas omanikule, et kuule päris kõvasti sajab ehk lõpetaks, kuid jätkasime, sest viinamarju oli vaja. Olgu öeldud, et igaüks võis muidugi alati lahkuda, kuid me Ingemariga selleks vajadust ei näinud, meil oli üpris hästi kõik. Ja keegi teine ka ei lahkunud, kuigi üks bucketboy ühel hetkel viskas küll ämbrid maha ja ütles, et talle aitab, aga päris ära ta siiski ei läinud. Ja ühe saatsid farmerid ära, sest ta oli telefonis. Mõnel hakkas vihma käes lõpuks ka külm, kuid meie külma jällegi ei tundnud, samas kanname me ka suht ainsatena iga ilmaga pikka varrukat. Ja bucketboyd lausa jooksevad ridade vahel, sest mõne meelest ei tehta piisavalt kiiresti. Ma ei saa öelda, et ma teaksin konkreetselt, kui kiirelt või aeglaselt keegi töötab, sest enamast vahin ma viinamarju ja oma ämbrit, kuid sellegipoolest ei ole normaalne vihma ja mudaga, või isegi imeilusa ilmaga, kedagi kiiremini tööle sõimata. Ühel hetkel üks poiss läks ühekäegamehe juurde ja küsis, väga viisakalt: "Miks sa minuga ilusti ei võiks rääkida?", millele sai vastuseks, et ta töötab laisalt ja muu vihakõne, aga lõpuni arutatud nad ei saanudki, sest farmitööline suunas nad eraldi. Päev lõputundidel tuli jälle vana hea, et viimased poole tundi on jäänud, töötame kiirelt! Mille peale üks hollandi neiu küsis, jällegi äärmiselt viisakalt, et miks me kiirustame, kui me saame nagunii iga päev pigem vähe tunde kui palju. Laias laastus sai ta vastuseks, et aeglased korjajad vallandatakse... Kõik see on muidugi tühi loba, mõned korjavad nagu teod ja siiamaani alles.

Lisaks on pidev vassimine. Kunagi ei või kindel olla, et järgmine päev on tööpäev, isegi kui nad eelmisel päeval ütlevad, et homme 100% korjame. Me saame ju aru, kui ilm on halb või marjad pole valmis, polekski vaja lubada, et kindlasti korjame.

Üks nädalavahetus käisime lainetega jagelemas 

Aga kuigi töötunde on vähem ja seetõttu ka palk kordades väiksem, on meil siiski hea meel keskkonnavahetuse üle. Töögrupid on suured, olenevalt päevast 10-20 inimest, ja kõik on working holiday viisaga seiklejad, kelle hulgas on prantslased, sakslased, jaapanlased, lõuna-korealased, kanadalased, iisraelane, hollandlane, inglased ja kindlasti mõni rahvus veel. Oleme tutvunud ja sõbraks saanud paljude inimestega ja kohanud palju huvitavaid inimtüüpe. Tomatifarmis olid päevad üpris omaette hoidvad ja möödusid üksi nokitsedes, siis siin saab pidevalt suhelda ja oi-kui-palju oleme teiste riikide kohta teada saanud - kellel on sõjavägi, kuidas koolisüsteem toimib, kas jalgu sobib lauale panna.

Ja üks asi, millest võiks ehk eraldi postituses mõtiskleda, aga kes teab, kuna selleni jõuab - päris mitu inimest on küsinud, mis keelt me Eestis räägime, kuid teisalt on päris mitu kord kuuldud ka, et teavad Eestit eurovisoonilt. Ausalt, teiste riikide inimesed ei tea väga meie riigist midagi, isegi mitte sakslased, kes ju ometigi meil üpris lähedal pesitsevad. Kui siis ainult, et laias laastus asume me kuskil üleval. Ma ei ole absoluutselt kursis selle aasta eurolauludega, kuid ma olen üpris kindel, et mina eelistan tulevikus eestikeelseid laule. Sest meil on olemas oma keel. Esimene kord, kui minult seda keeleküsimust küsiti, hakkasin naerma, päriselt ka? Aga teine kord sain juba aru, et see on ju päris kurb.

Ja Austraalia päeval sõime austraalia hot dogi