No eks ta ju arvata oli, et kui ühel nädalal tuleb kolm postitust korraga, siis edasi on tükk maad vaikust. Päris plaanitud see küll tegelikult polnud. Tagant järgi tulevad postitused pole ehk nii huvitavad, sest emotsiooni ok neis võib-olla veidi vähem, aga näis. 

Et siis ei teagi, kuhu viimati jäin ja mis räägitud on saanud, aga pärast tomatifarmi võtsime suuna Sydneyst 2h jagu ülespoole, kus ootas meid töö viinamarja korjajatena. Nüüdseks oleme seal töötanud juba neli nädalat. Töö ise ei ole jällegi üldse raske, ütleks isegi, et tomatifarmis oli kohati raskem. Meie kohustused viinamarjaistandustes piirduvad ainult ja ainult viinamarjade korjamisega. Ok, meesterahvad peavad vahetustega ka bucket boyd olema, kelle ülesandeks on täitunud ämbrid traktori taga haagises olevasse konteinerisse kallata. Selle jaoks peame iga kord, kui ämber täis saab, keskmiselt nii iga 3-5minuti tagant karjuma: "BUCKET!" ja siis loodetavasti bucketboy kuulis sind ja tuleb vahetab selle tühja ämbri vastu.

Tööd pidi jaguma alguses 4-6h päevas, hiljem pikemalt. Lisaks oli öeldud, et kui tööga on alustatud, kuid hakkab sadama, siis saame 4h kindlasti kirja. See aga jäeti vist targu ütlemata, et igaks päevaks ilmselt tööd ei jagu. Nii oligi esimene nädal meil 4 tööpäeva, teine nädal 2 tööpäeva, kolmandal jälle 4 ja see nädal saime esimest korda 5 päeva tehtud. Tööpäevade pikkused varieerusidki 4-7h vahel. Iga õhtu saame sõnumi kohaga, kus järgmisel päeval korjamine toimub. Enamasti istandused korduvad, vahel on sama farmi teine valdus, vahel täiesti uus koht ja teist korda sinna ei satu.

Päikesetõusuga algab töö 

Üks mürgine tegelane, Redback. No worries, tema tõttu pole mitukümmend aastat keegi hinge heitnud 

15 minutit pausi 

Transportreerume 

Aa, ja korjame veini tegemise tarbeks, mitte söömiseks (kuigi ise oleme küll viinamarjadest punnis), vääääga magusad on teised! Mis ühtlasi ka tähendab, et meid ümbritseb kümneid (täpsemalt 140) veinikeldrit, kuna Hunter Valley on päris rohkete istandustega piirkond. Üks päev kolasin pinterestis ringi ja ühes järjekordses soovitustelistis oli kirjas ka Hunter Valley külastamine - ja mina julgen ka soovitada! Päris populaarne on näiteks Sydney elanikel nädalavahetuseks siia sõita, külastada veinikeldereid (khm, tasuta veinidegusteerimine), šokolaadivabrikut (sai ka tasuta maitsta, kuid ainult nii palju, et me ostsime siiski ise juurde) , juustupoode ja ehk ka kuumaõhupalliga päikesetõusu nautida (kuigi... ca 270$ per inimene. Ei pea vist ütlema, et me passime).

Veinikeldris töö vilju proovimas 

Või siis juba vaadiga 

Või siis lihtsalt viinamarju nomnomnom

Veinikeldrite külastamiseks on eraldi tuurid, mis aitavad vältida dilemmat, kes peab ennast autorooli jaoks hoidma. Tubli degusteerija saab ennast päris kiirelt svipsi juua. Nii näiteks teise veindikeldri lõpuks. Kuigi selle jaoks peab ehk olema ka natuke nahhaalne ja muudkui ise küsima, et sooviks seda ka maitsta. Või siis ikkagi kogu aeg nentima, et see on natuke liiga kuiv... Nüüd sai jälle liiga magus... Prooviks hoopis valget veini? Üldjoontes võiks ikkagi pudel näpus lahkuda, kuigi suuremates keldrites on ka rahvast palju ja ei pea päris pilk maas välja hiilima. Ahh tagasi töö juurde!

Vahel ütleb aga see õhtune sõnum hoopis: "Sorry guys, no picking tomorrow." Põhjuseks näiteks, et suhkrutase pole piisavalt kõrge või viinamarjad pole maha jahtunud kuuma ilma tõttu.

Tööandjate suhtes on kahetised tunded. Meie ei tööta otseselt ühegi viinamarjaistanduse jaoks, vaid oleme tööjõud, keda suunatakse, kuhu vaja. Seega on meil alati lisaks antud farmi töötajatele kohal ka vähemalt üks meie otsene ülemus, kes on supervisori rollis.

Algas see juba esimese päeval, kui meil paluti olla kell 12 McDonald'sis. See pole kusjuures midagi imelikku, sest samal ajal, kui me ootasime, nägime ühte seltskonda automüügi pabereid täitmas, ühte tööintervjuud ja veel mingi ametliku moodi kohtumist. Küll aga oli imelik, kui 15min hiljem neid ikka ei olnud ja olime teinud neile juba mitu kõne, paluti lõpuks meil oma autoga neile järgneda, et sõita backpackerite hostelisse, kus toimus tegelik miiting. Kusjuures sõit kestis 5 minutit ja hiljem kuulsime, et teised olid seal 12st saati neid oodanud, ning ainult meid oli McDonald'sse juhatatud. Supervisoreid on 3, kellest üks on põhinaine, kellele aeg ajalt meeldib öelda, et oleks ikka tarvis kiiremini oma käsi liigutada. Ühte meest kutsume Ingemariga "salanärvariks", sest ta näeb täpselt selline välja nagu oma sunnitud naeratuse ja malbete sõnade taga läheb kohe koju ja... Loodetavasti ei tee kellelegi halba. Kolmas on esimese vend, kellel on üks käsi küünarvarrest saati amputeeritud ja kui ta eesti keeles räägiks, siis ta ilmselt susitaks S-i ja ütleks R-i asemel L. Esimene ja teine on vist abikaasad. Muidugi pole keegi neist Austraaliast, vaid vend ja õde, mustanahalised, kuskilt väikselt saarelt ja Salanärvar Türgist. Salanärvar pole ennast veel reetnud, kuid ühekäegamees muutus küll ühel vihmasel päeval päris... Sõimavaks? Peaks vist uue lõigu siinkohal tegema.

Nimelt oli see, nagu öeldud, vihmane päev. Esimesed tunnid läksid libedalt, saksa poiss heitis musta huumorit ning prantslaste seljakotist tuli hardstyle-i ja träänsi (kuigi mitte just number 1 muusikaeelistus kell 6 hommikul). Tõrvaks meepotis oli mingi uus tegelane, kes ennast suure asjapulgana tundis, muudkui käis ja targutas. Näiteks oleme kogu aeg korjanud kobaraid neid kääridega lõigates, kuid tema leidis, et peaksime neid kätega lihtsalt lahti rebima. No mis meil proovimise vastu saab olla, aga saime peagi aru, et see pole üldsegi efektiivsem, mille peale ta muidugi tuli uuesti ütlema. Ühelt tüdrukult oli isegi käärid ära võtnud. Meie arusaamise järgi oli ta n-ö lisa-supervisor ja ühekäegamehe sõber, kes küll oli 100% austraallane. Tema põhiülesanne tundus olevat bucketboyde tööd organiseerida (ja ka ise seda teha). Peagi hakkas vihma sabistama, kuid jätkasime korjamisega. Iseenesest ei tee vähene vihm midagi, sest õhutemperatuur on üpris soe nagunii, kuid kui vähest vihma tuleb pikalt, siis muutub pinnas väga sopaseks ning oma roosa tossu asemel näen ma ühte tohutu mudahunnikut, mis muudab liikumise ja eelkõige jala raskuse märgatavalt raskemaks. Ega korjajate liikumiskiirus seal väga metsik ei olegi, aga bucketboyd oma küll, kes veavad korraga 2-3 ämbrit igaüks kaaluga ca 5-7kg kohati mitmekümne meetri kaugusele. Loomulikult töö muutub sellistes tingimustes aeglasemaks, ma vahepeal meelega korjan aeglasemalt, et vaesed bucketboyd ei peaks liiga tihti ämbrit ära viima. Aga see uus tüüp kihutas aina tagant, kogu aeg kiiremini - kiiremini! Ja mitte nii väga korjajaid, vaid just ämbrite vedajaid. Ühel tüübil läksid suure mudaraskuse tõttu tossuõmblused katki, üks tüdruk oli samuti hoopis sokkides, sest tossud kadusid muda sisse ära. Vahepeal saime ka päris korraliku paduka, mille peale üks farmitöötajatest helistas omanikule, et kuule päris kõvasti sajab ehk lõpetaks, kuid jätkasime, sest viinamarju oli vaja. Olgu öeldud, et igaüks võis muidugi alati lahkuda, kuid me Ingemariga selleks vajadust ei näinud, meil oli üpris hästi kõik. Ja keegi teine ka ei lahkunud, kuigi üks bucketboy ühel hetkel viskas küll ämbrid maha ja ütles, et talle aitab, aga päris ära ta siiski ei läinud. Ja ühe saatsid farmerid ära, sest ta oli telefonis. Mõnel hakkas vihma käes lõpuks ka külm, kuid meie külma jällegi ei tundnud, samas kanname me ka suht ainsatena iga ilmaga pikka varrukat. Ja bucketboyd lausa jooksevad ridade vahel, sest mõne meelest ei tehta piisavalt kiiresti. Ma ei saa öelda, et ma teaksin konkreetselt, kui kiirelt või aeglaselt keegi töötab, sest enamast vahin ma viinamarju ja oma ämbrit, kuid sellegipoolest ei ole normaalne vihma ja mudaga, või isegi imeilusa ilmaga, kedagi kiiremini tööle sõimata. Ühel hetkel üks poiss läks ühekäegamehe juurde ja küsis, väga viisakalt: "Miks sa minuga ilusti ei võiks rääkida?", millele sai vastuseks, et ta töötab laisalt ja muu vihakõne, aga lõpuni arutatud nad ei saanudki, sest farmitööline suunas nad eraldi. Päev lõputundidel tuli jälle vana hea, et viimased poole tundi on jäänud, töötame kiirelt! Mille peale üks hollandi neiu küsis, jällegi äärmiselt viisakalt, et miks me kiirustame, kui me saame nagunii iga päev pigem vähe tunde kui palju. Laias laastus sai ta vastuseks, et aeglased korjajad vallandatakse... Kõik see on muidugi tühi loba, mõned korjavad nagu teod ja siiamaani alles.

Lisaks on pidev vassimine. Kunagi ei või kindel olla, et järgmine päev on tööpäev, isegi kui nad eelmisel päeval ütlevad, et homme 100% korjame. Me saame ju aru, kui ilm on halb või marjad pole valmis, polekski vaja lubada, et kindlasti korjame.

Üks nädalavahetus käisime lainetega jagelemas 

Aga kuigi töötunde on vähem ja seetõttu ka palk kordades väiksem, on meil siiski hea meel keskkonnavahetuse üle. Töögrupid on suured, olenevalt päevast 10-20 inimest, ja kõik on working holiday viisaga seiklejad, kelle hulgas on prantslased, sakslased, jaapanlased, lõuna-korealased, kanadalased, iisraelane, hollandlane, inglased ja kindlasti mõni rahvus veel. Oleme tutvunud ja sõbraks saanud paljude inimestega ja kohanud palju huvitavaid inimtüüpe. Tomatifarmis olid päevad üpris omaette hoidvad ja möödusid üksi nokitsedes, siis siin saab pidevalt suhelda ja oi-kui-palju oleme teiste riikide kohta teada saanud - kellel on sõjavägi, kuidas koolisüsteem toimib, kas jalgu sobib lauale panna.

Ja üks asi, millest võiks ehk eraldi postituses mõtiskleda, aga kes teab, kuna selleni jõuab - päris mitu inimest on küsinud, mis keelt me Eestis räägime, kuid teisalt on päris mitu kord kuuldud ka, et teavad Eestit eurovisoonilt. Ausalt, teiste riikide inimesed ei tea väga meie riigist midagi, isegi mitte sakslased, kes ju ometigi meil üpris lähedal pesitsevad. Kui siis ainult, et laias laastus asume me kuskil üleval. Ma ei ole absoluutselt kursis selle aasta eurolauludega, kuid ma olen üpris kindel, et mina eelistan tulevikus eestikeelseid laule. Sest meil on olemas oma keel. Esimene kord, kui minult seda keeleküsimust küsiti, hakkasin naerma, päriselt ka? Aga teine kord sain juba aru, et see on ju päris kurb.

Ja Austraalia päeval sõime austraalia hot dogi