Laupäeva õhtul kell 4 paiku jõudsime Ingemariga kämpimiskohta ja selgus, et seal polegi duši. Mina jäin (mossis näoga) autosse uut kämpisplatsi otsima, kätt parema levi lootuses võimalikult kõrgel hoides. Ingemar läks varjualuse all olevat kolme koera paitama. Samal ajal, kui mina kannatamatult ootasin, et saaks edasi liikuda, tegi Ingemar juttu koerte omaniku ja ta sõbraga ning uuris neilt tööd. Selgus, et üks neist ongi farmi omanik, kuid vili valmib alles kolme kuu pärast. Ometigi kutsus ta meid enda juurde peatuma, kuna väidetavalt on tal mitmehektariline valdus ja ise kunagi rännumees olnud soovib meidki aidata. Ma polnud endiselt üldse sotsialseerumise meeleolus ning kui Ingemar mulle uudiseid jagama tuli, polnud ka esialgu asjast väga vaimustuses, ammugi tahtsin ma lihtsalt duši alla saada.
Kui mõned päevad tagasi ehk teisipäeval Taist tagasi jõudsime, võtsime suuna Sydneyst üles, kuna miskipärast arvasime, et seal leidub tööd. Esimeseks õhtuks võtsime airbnb-st endale ööbimise, et lennuväsimus välja magada, kuid edaspidi pidi kodu rolli kandma meie auto. Või vähemalt töö ja seega ka elukoha leidmiseni. Seega olimegi kuni reedeni maganud autos (väga mõnus, kusjuures) kämpimisplatsidel.
Istusime autos, kui too samune meesterahvas tuli ütlema, et nad hakkavad lahkuma, mis me otsustasime? Ta tundus nii sümpaatne (ja lubas isegi duši kasutada), seega - mis seal ikka, lähme. Ma ehk ei peaks rääkima, et sõitsime 17 km metsa sisse, kus polnud absoluutselt levi, aga tundsime ennast turvaliselt (ning GPS töötas ja oleksime saanud ka ümber keerata). Jõudsime kohale. Metsa vahel maja, mida ümbritsevad veel paar lisahoonet, suur õu. Ei midagi erilist, pigem isegi natuke korrastamata. Mina käisin duši all, Ingemar aitas õues. Õhtu veetsime lõkke ümber juttu ajades. Selgus, et Jeff, üle keskea, turske keha, kuid nii malbe hoiakuga, oli alles neljapäeval USA-st sõbrale külla tulnud. Kuna tal on haljastusfirma, siis ühtlasi aitab ka seda suurt õueala hooldada. Jim, täiesti püsimatu tegelane, väidetavalt samuti mõne aasta pärast 60, kuid käitumiselt nagu 20, on samuti sündinud Ameerikas ning viimased 16 aastat elanud Austraalias, on pidanud sada ametit, kuid hetkel võitleb Austraalia looduse nimel. Ta on lasknud enda valdused teha looduskaitse alaks (mingi arv hektareid), kus pole ühtegi liiki, mida seal algupäraselt olema ei peaks. Samuti hoiab silma peal kõrval asuvatel riigimetsadel, et raiet tehtaks määruste kohaselt. Selline aktivist, suure kohusetundega vabatahtlik.
Õhtu oli ilus, selge taevas, täiskuu. Otsisime tähtkujusi, rääkisime Eestist, naersime. Jimmy leidis, et peaksime minema öisele jalutuskäigule ja ta lubas, et jääme ellu. See oli äääääärmiselt ilus! Kuuvalguses mets (kuhu ma Austraalias elusees ei julgeks muidu minna) koos entusiastist giidiga, kes pidevalt erinevate puude juures peatudes seisma jäi ja seejuures palus taskulambi kinni panna. Täiesti õigustatult, nii oli palju ilusam. Jimmy, kusjuures, on professionaalne fotograaf ning on töötanud Microsofti jaoks 7 aastat ehk ta on pildistanud näiteks Bill Gates’i. Samuti rääkis ta loo Stephen Kingi pildistamissessioonist (tema tehtud on “Dreamcatcher”i kaanepilt) ning tema kaamera ees on olnud paljude teiste seas ka Sir Ian Mckellen (www.jimmymalecki.com)! Järgmisel päeval külastasime lähedalasuvat piisonifarmi, mängisime minigolfi, käisime ujumas ja köiega vettehüppeid tegemas. Õhtu lõpuks pakkus Jim meile piisoniliha (40$ tükk!) ja veetsime veel ühe õhtu lõkke ääres jutustades. Päeva jooksul olime sõlminud ka kokkuleppe, et Jimmy palkab meid nädalaks endale aiatöid tegema ja olime valmis järgmisel hommikul linna tööjalanõude järele sõitma. Jeff haljastusspetsina lubas õpetada ka puude haljastamist. Kuid ilm mängis meile vingerpussi ja juba esmaspäeva hommik oli vihmane. Selguski, et terve nädal lubab vihma ning nii on päris halb aiatöid teha. Seega jätsime niiiiiiiii raske südamega hüvasti ja liikusime edasi. See nädalavahetus oli kui tore unenägu, väga palju naeru ja rõõmu. Meil tekkis nii hea klapp, et mitu päeva hiljem on endiselt kurb tunne, et lahkusime.
Ja selle loo illustreerimiseks on mul täpselt 0 pilti, mis paneb endiselt kõhklema, ega see polnud unenägu :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar