Austraallaste külalislahkus jätkub

Pärast Jimmy juurest lahkumist läksime edasi üpris teadmata suunas. Päeval käisime tiiru linnas, et väheke leviulatuses olla ja töökuulutusi uurida, õhtuks otsisime järjekordse kämpimisplatsi. See asus ühe kohaliku motelli/pubi taga, kuid kuna oli esmaspäeva õhtu, siis oli teine suletud. Esialgu kahtlesime, kas ikka on sobilik sinna omavoliliselt sisse sõita, mis sest, et see oli tasuta plats. Samal ajal kui me kõhklesime, sõitis meist mööda kohalik vanaproua, kes kinnitas meile, et see on ok (eriti kuuldes, et oleme Eestist, sest neil on sees maakaart ning Eestile pole keegi veel lipukest pannud).

Panime Eesti kaardile! Tegelikult on seal varemgi eestlasi peatunud, aga maakaart ilmus 2 kuud tagasi. 

Pubi - motell - kämpimisplats, anno 1911

Seega jäime sinna, kergelt mahajäetud olekuga justkui vesterni filmist suure motelli tahaõue. Hommikul verandal süüa tehes tervitas meid juba omanik. Põgusa jutuajamise peale küsis Peter, nii 70ndates kuid tegus, et mis meie tunnihinnaks oleks, kui ta pakuks meile kõrvalmajas veidi tööd. Nimelt oli tal  naaberkrundil renoveerimisjärgus maja, milles oleks vaja veidi korda luua seinte, akende ja põranda puhtaks pesemisega ning hiljem palus ka vaiba maha panna. Me võtsime töö vastu ning nii oligi meil järgmised 3 päeva sisustatud. Lisaks pakkus ta meile majutust sellesamuse maja teise korruse ruumides ning õhtu- ja hommikusööki koos sisuliselt joo-palju-tahad (pärast 4ndat õlu tekkis küll Ingemari südametunnistusel soov ise maksta). Aga hommikused cappucinod maitsesid küll hästi, viimasel hommikul õpetas ta isegi mind seda päris õiget kohvimasinat kasutama, mis on imelikul kombel mu soov olnud pikka aega :D Ma arvan, et tahaks enne Austraaliast ära minekut ühes kohvikus töötada ja see masin täitsa selgeks saada, for some reason. Aga nii me siis saimegi puhtjuhuslikult kahepeale kokku ca 25 töötundi, mille eest saime 375$. See on muide Aussi miinimumpalk (15$ tunnis).

Neljapäeval sealt lahkudes tegime jälle kerge tööotsimise tiiru. Tegelikult on meil suuuuuur soov saada töö mõnes cottoni ehk puuvillatööstuses, kuid seal algab hooaeg märtsi keskel - aprilli alguses. Esimesed kandideerimised algasid juba jaanuaris, kuid senimaani pole me kuskilt vastust saanud. Mis võib tähendada, et me veel saame, aga võib ka tähendada, et me ei saanud, sest nad ei pruugigi vastata. Igatahes proovime end ikkagi kuskile saada, mõned variandid veel on. Miks me sinna tahame, on pikad töötunnid, topelttasuga ületunnid ja nädalavahetused. Võimalus on teenida kuni 1500$  n ä d a l a s. Muidugi on see ainult töö-töö-töö, aga meile sobib. Senikauaks otsime mingisugust korjamisetööd, kust saaks vajadusel kiirelt lahkuda. Paar võimalust on olnud, kuid nendega on seotud olnud ka majutus ehk backpackerite working hostelid. Need on enamasti, vähemalt paaris liikujatele, halvad variandid. Esiteks käib tasumine inimese kohta ehk antud juhul oli nädalas 240$ per inimene - võrdluseks oleme maksnud majutuse eest nädalas 250$ ja 180$, ja seda kahe peale. Teiseks kehtib kahenädalane etteteatamise aeg, mis meile jällegi ei sobi, kui tahame olla valmis cotton’isse tööle minna. Hosteliga sidumine võib olla riskantne, kuna ei saa olla 100% kindel, kui palju on töötunde (meenutagem kasvõi meie viinamarjakorjamist, kuigi me polnud vähemalt millegagi seotud) ja seetõttu ei tea, kas raha jääb üle või tasud kõik majutusele. Ära minna ka ei saa - vähemalt mitte enne kahe nädala möödumist või siis ilma deposiiti tagasi saamata. Näiteks lugesin ühe Inglismaa backpackerite kogemust, kus nad sõitsid lennukiga kohale (Austraalia on suur you know, nagu Euroopa) eesmärgiga hakata sidruneid korjama. Omanik viis neid lennujaamast farmi, kuid enne kohalejõudmist pidid nad tasuma majutuse eest deposiidi. Kohale jõudes oli majutus a’la viimane peldik, tööks hoopis viinamarja väätide mahatõmbamine või midagi sellist, kus nad said ühe väädi pealt 60 senti! Nädala palgast oleks ülejäänud ca 15$ toidu ostmiseks. Kusjuures miks ei olnud töö see, mis algselt lubatud - ühele töötajale oli tehtud ülesandeks leida uusi töötajaid, iga töötaja pealt sai mingi summa. Ja keegi ei tuleks ju 60 sendi eest tööle, seega oli vaja improviseerida… Ning vähe sellest, et selle tööga ei teeni, vaid see on kätele väga kurnav ja oled lõpuks kriimustusi täis. Nemad tegid paari päeva pärast sealt keset ööd vehkat (kuigi ma ei tea, miks öösel, lahkuda oli vast ikka oma voli, lihtsalt deposiiti ei saa). Ühesõnaga kuigi sellised farmid on haruldased, siis siiski nad eksisteerivad ja päris uisapäisa ei saa tegutseda. 

Neljapäevane tööotsimine kestis aga oma 10 minutit, sest saime apelsine korjama. See pole kindlasti kerge, aga see kestab ka maksimaalselt 3 nädalat. Niisiis oleme esmaspäevast alates professionaalsed apelsinikorjajad. Olgu, võib-olla professionaalsus saabub mõne päeva pärast… Kusjuures mind paneb imestama, kuidas nad nõuavad siin eelnevat kogemust. Ma olen isegi ehk natuke liiga kergekäeliselt asja võtnud, sest kammoon, kui keeruline ikka saab üks korjamine olla? Üle ühe päeva ikka ei õpi, pigem 1-2h. Ometigi polnud ka apelsinifarmer kohe nõus meid palkama, eriti kui kuulis, et pole seda varem teinud. Meie pikkus, kaal ja rahvus (“Aga te olete ju eestlased, siis saate hakkama”) veensid siiski piisavalt. Ühest küljest saan aru ka, kui töö on raske, siis on võimalus, et paari päeva pärast töötajad lahkuvad ja on vaja hakata jälle uusi töötajaid otsima. Kui töötaja on seda tööd varem teinud, siis on tõenäosus palju väiksem. Meie ise küll teame, et oleme kõvast puust, aga paberilt on seda raske farmeril välja lugeda.

Muideks, tänaseks ööseks oli meil ikka automajutus, kuid kohale jõudes pakkus omanik meile puhta niisama voodikohta soojakulaadses toas. Oeh, need toredad, nii toredad austraallased! 

Kõik, mis meil on,mahub selle auto pagasnikusse. Jah, võite nüüd filosofeerida, kui palju tegelikult eluks v a j a on. Vähemalt soojas kliimas, that is :D