Oleme Eeeestiiis! (jah siin on külm)

No see jäi nüüd küll siin natukene ripakile... Tegelikult kirjutasin enamiku sellest postitusest valmis juba Austraaliast Balile sõites, kus me veetsime 2 nädalat enne Eestisse tagasi tulekut (ehk kui keegi ei tea, siis me juba septembri keskpaigast tagasi kodumaal), aga kuidagi ei olnud seda õiget tunnet (viitsimist) i'le punkti panna. Aga kasvõi endale meenutamiseks panen ikkagi tagasivaadates vahetult enne Austraaliast ära tulekut toimunu kirja.

20/8/17, pühapäeva õhtu

Meil oli vaba nädalavahetus. Eile hommikul sõitsime varakult oma soojakutekompleksist tuulutamiseks Moreesse. Sõime kohvikus hommikust, käisime jõusaalis, sõime meie lemmiku vietnami-naise juures lõunat (see on ehk ainus söögikoht, mida ma igatsema jään) ja sõitsime veel poolteist tundi Wee Waa’sse Frankile ja Rasmusele külla (Rasmus on täitsa Eesti poiss, keda meile austraallane tutvustas :) ). Me olime küll üpris hilised, jõudsime 7st õhtul. Rasmus oli valmistanud imemaitsva lambaroa juurikatega. Lammas, kusjuures, oli saadud tänutäheks kasti apelsinide eest, mis Frankie oli tööle viinud. Täiesti kinkija poolt ise tapetud ja kõike muud.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Mount Kaputar’ile, kuhu olin ca poolteist tundi sõitu. Looduspark oli ilus, lopsakas, korralik eksemplar Austraalia loodusest. Ainult külm oli, 3°C! Ja jahe põhja lõunatuul. Seega jalgsimatk jäi targu ära, sest meil siin peale pusa soojemat üleriiet ei ole.

Jäänud veel mõned päevad ginnimist ja seejärel peaks jätkuma ginni koristus 1-2 nädalat.

24/8/17, neljapäeva lõuna

Tööga, õigemini ginnimisega saigi ühele poole. Järgmisel nädalal jätkub koristamine, mida peaks ca nädala jagu olema. Täna õhtul on donga'des ehk meie soojakutekompleksis end of season party. Ja järgmine laupäev juba sõidamegi ära! Proovime ka lõpuks automüügiga algust teha.

29/8/17

Imelik mõelda, et nädala pärast lahkume Austraaliast. Jeesus, alles ju tulime kahe ullikesena Sydney kesklinnast rongiga Duralisse, ei saanud ööd ega mütsi aru, kus me nüüd omadega oleme. Mäletan, kuidas kohvritega Anya juurde jalutades “rural area” silte nähes kartsin (“Mis see rural tähendab? Kas me läheme praegu linnast välja?”), et kohe-kohe hüppavad põõsast kängurud välja või roomab mõni madu teele. Känguruid ei näinud me muideks veel 3 kuud ja me ei näinud Austraalias oldud aja jooksul mitte ü h t e g i madu. Ma muidugi väga kurb selle pärast pole, Inx seevastu natuke on.

Esimesed poeskäigud, kui 10 minutit üksikult müüdavaid jäätised taga otsisime, kuni taipasime, et neid müüaksegi minimaalselt 3 kaupa. Kui ei saanud aru, mis toiduaine on mis, et kodujuustu müüakse juustuvahes, mitte koos piimade-hapukoorte-jogurtidega ning kilekotikultuurišoki saime.

On olnud pidev kohanemise ja mugavustsoonis väljas olemise “aasta”, samas võrdlemisi muretu, kohustusteta, enesele olemise aasta.

31/8/17, neljapäeva õhtu

Homme on meie Austraalia viimane tööpäev! Kõige selle hoomamisega läheb ikka aega.

Aga ühtlasi läheme homme autot näitama Moreesse. Eelmisel nädalavahetusel panime kuulutused ülesse nii Gumtree’sse, facebooki gruppidesse kui ka printimise paar tükki välja ja panime Moree teadetetahvlitele. Mõned huvilised on olnud, kahega on Sydneys aeg kokku lepitud, kui Morees ei peaks müüdud saama. Ei oleks midagi lihtsamat kui teha bändi/ Kontserte andes mööda maad sõita ringi /Rentida studio, seal teha pulli,/ Ja teenida feimi, respekti ja sulli / või see noh, kui auto homme auto müüdud saaks. Vastasel juhul peame Sydneys selle ca 3 päevaga müüdud saama, mis võib tähendada päris korralikku hinnaalandust ja veel enam, iga päev Sydneys on niiiii kallis, juba majutus üheks ööks on ca 70€ ehk 100$.

02/9/17, laupäeva õhtu

Saime auto müüdud! See läks nüüd küll hästi! Esimene vaataja ja võttis kohe ära. Ostjateks oli üks armas Eesti paar. Viimast korda Moreesse sõita oli natuke nukker, auto tundus kuidagi eriti mõnus ja hea. Aga ei, meil pole sellega enam midagi teha. See andis meile koha loa hakata lennupileteid vaatama, sest automüügimuret enam ei oleee! Terve päev mööduski edasist elu planeerides, otsisime lennupileteid ja majutust Sydnysse ja Balile, lennupileteid Balile ja sealt hiljem Bangkokki, kust väljub meie lend koju, #tüütu. Seal tsivilisatsioonist kaugel küll eksisteerib internet, aga no mitte ei vasta meie standarditele. Kusjuures meiega töötas ja elas seal üks Austraalia neiu, kelle kodu oli sealsamas läheduses, ütles, et see siin on hea internet, tal kodus palju halvem. No mitte ei saanud naeru tagasi hoida, sest mulle meenutas see pigem 10 aasta tagust aega, kui kahe kliki vahel jõudis lõunasöögi ära süüa ja trennikoti kokku pakkida.

04/9/17 oli meie viimane päev Austraalias, mis oli ärkamine Sydney kesklinna hotellis, metroosõit lennujaam ja sõit Balile, sest Inx tahtis kangesti wakeskate’i sõita.

Balil olles küsis ükspäev Ingemar mu käest: “Kas väljas on soe?” Meie, kes pole pea aasta aega pidanud selle pärast muretsema, et välja minnes külm oleks, ja nüüd Balil tuleb selline küsimus. Harjutab vist Eestiks?