Tasaarveldus ehk monsterpostitus

Kui Moreest lahkusime ja backerite mõistes East Coast-i "tegema" hakkasime (siin küsib iga teine: "Have you done East Coast already?"), ei olnud meil tegelikult suurt aimu, mis meil ees ootab. Meie ajaline plaan oli väääääga umbkaudne, kõikus seal 1-3 nädala vahel. Distantsi kogupikkuseks oli 1786km ehk umbes Tartust peaaegu Horvaatiasse.

Esimene sihtpunkt oli kindel, broneerisime Brisbane'i kaks ööd.

Brisbane võlus meid koheselt ja ka järgnevatel päevadel ei pidanud me linnas pettuma. Imeilus linnaarhidektuur, parajas doosis maju ja loodust. Ning jõgi voolab linnast läbi! Ei tea küll miks see südame soojaks teeb. Kultuuriinimeste kombel käisime kaasaegse kunsti muuseumis ja hiljem ka Queenslandi kunstimuusuemis. Auto parkisime linnatsentrist kaugemale ja laenutasime 2$ eest endale rattad. Brisbanes on rattasõit väga mugavaks tehtud. Ka Tartusse on vist rattalaentuse punktid kohe tulemas? Siin on kesklinn ja seda ümbritsevad linnaosad kaetud rattaparklatega, kust saab iga kell kas ratta võtta või tagasi panna. Rattaparklad on laias laastus 500-1000 meetriste vahedega. 

Edasi läksime autoelu peale ja veetsime aega rannas nimega Surfers Paradise. Leidsime ülisoodsad outletid, kust saime kahepeale 250$ ehk 150-170€ eest kaks kleiti, bikiinid, shortsid, pusa, mõlemale tossud, t-särgi, cap-i, plätud ja seljakoti. Kõik korralikud ja originaalid brändidelt nagu Roxy, Quicksilver, Hurley, DC. Me pole siiatulekust saati suurt midagi shopanud, päris mõnus oli vahelduseks midagi uut selga panna :D

Peagi avastasime, et oleme "teel olnud" juba peaegu nädala ja läbinud ca 300 km. Sellise tempoga jõuaksime Cairnsi järgmise aasta jõuludeks. Liikusime edasi linna nimega 1770, kus on künka otsas kängurude varjupaik. Sinna tuuakse nende kängurude beebid, kes on ise enamasti autoga kokkupõrkes hukkunud. Ka see koht oli nii mõnus, et planeeritud ühest ööst sai kaks... Peaegu oleks ka kolm ööd saanud, aga kutsusime end korrale. 

Võtsime suuna mööda rannikut edasi, plaaniga teha pikk sõidupäev, kui Ingemar tee ääres koopastele viitavat silti nägi. Mina natuke nohisesin endale nina alla et me-pidime-ju-pikalt-sõitma-me-ei-jõua-nii-kunagi-Cairnsi, aga see külastus oli nii vinge! Giidiga tuur valgustusega koobastesse. Esimesel pildil on ninasarvik, järgmisel jänes, näete? :) 

Koobastesse on tehtud väikene altar, kus toimuvad pulmatseremooniad ja ooperid, pea kohal nahkhiired lendamas. Seal samas ruumis istusime pinkidele, giid pani käima L. Cohen'i "Hallelujah (https://m.youtube.com/watch?v=ttEMYvpoR-k) ja pani laulu vältel tulesid järjest kustu, kuni lõpuks olime täiesti pimedas koopas. Ei olnud vahet, kas silmad olid lahti või kinni, pilkane pimedus. 

Aga siis me sõitsime-sõitsime-sõitsime! Kütusehind tõusis vahepeal 1.19 pealt 1.49 peale, levi polnud ka binokliga näha, loodus muutus järjest troopilisemaks ja iga sildi juures tegime pildipeatuse. Tee kõrvale ilmusid vaheldumisi banaani- ja suhkrurooistandused. Esimestest tean rääkida, et banaanikobarad ümbritsetakse pildil näha olevate kottidega ja maod armastavad sinna sooja minna. Noh et korjajatel toredam oleks. Banaanide "korjamist" nimetatakse "humpinguks", mille jaoks valitakse ainult heas vormis meesterahvad. Töö sisuks on nendesamuste kottide mahavõtmine, mis kaaluvad ca 80kg. Ja siis nendega j o o s t a, sest kiiresti on ju vaja. Suhkrurooistandused on nii massiivsed, et nende vahel on vilja vedamiseks raudteed.

Aga enne veel külastasime Austraalia suurimat vabalangevat koske, 268m vabalangust. Tallina Teletorn on näiteks 314m kõrge - peaaegu sama hea kui keegi sealt ülevalt pangitäie kuklasse kallaks. Endale lõbutsemiseks valisime veidi väiksemad kosed, kust saime ka liugu lasta. Looduslikud veepargid on alati nii lahedad! Nägime natuke kaugemal ka paari inimest vettehüppeid tegemas. Inx läks tegi ka paar hüpet, mis esimesel kahel korral mehe karjatama pani. 

No ja siis me jõudsimegi Cairnsi! Läks kaks nädalat, nii et hoidsime tempot päris hästi.