Jõudsime Cairns'i, mis oli meie reisi esialgne sihtpunkt. Moreest on see ca 1700km kaugusel ja aega võttis täpselt 2 nädalat, aga eks me võtsime endale aega ka. Meie algne mõte oli siia jõuda ja hea õnne korral ehk siin tööd leida. Cairns asub Austraalia kirdeosas ja lähisekvatoriaalses kliimavöötmes ehk siin on troopiline kliima. Kui ülejäänud Austraalias on talveperioodi tõttu vähem või rohkem külm (0°C - 15°C on austraallase jaoks "Oh it does get cold in here!"), siis siin algas maikuust kuiva ja kuuma hooaeg.
Loodus on ilus, äärmiselt roheline ja silmapiiril on pidevalt märgata vihmametsaga kaetud mägesi, mis peidavad endas lisaks krokodillidele ka võimsaid koski. Siinsamas külje all on Great Barrier Reef (Suur Vallrahu) ehk maailma suurim korallrahusüsteem, mida peetakse üheks maailma imeks. Lindudeks on papagoid, teede ääres on üüratud banaani-ja suhkruroo istandused.
Võtsime esimeseks kolmeks ööks AirBNB-st majutuse, et kahenädalasest telgielust veidi puhata (pesu pesta) ja esimese hooga juba mõtlesime, et see majutus on nii mõnus, et küsiks pikaajalise rendi võimalust, juhul kui siin end sisse seame. Aga juna järgmisel päeval tundsme, et Cairns ikka ei ole meie jaoks õige koht. Kui näiteks Brisbane meile kohe niiiii meeldis, siis siin ei tekkinud mingisugust tunnet. Kuidagi igav ja sisutu linn? Hakkasime mõtlema, et mis siin siis "valesti" on. Elanike on siin veidi rohkem kui Tartus, ca 150 000 inimest, mis meid enne siia tulekut rõõmustas. Eks natuke kujutasime endale kodulinna ette? Et selline mõnus poolsuur linnake. Siia jõudes saime peagi aru, et siin pole aga mingisugust linnaarhidektuuri, mis pani meid linna asutamise aastat googeldama - 1876a. Võrdluseks Sydney 1788a, Brisbane 1824a ja Tartus oli selleks ajaks olnud ülikool juba 200 aastat. Pool linnapopulatsioonist tunduvad olema backpackerid.
Siis aga läksin teisipäeva õhtul rannavõrkpalli trenni. Linna poolt korraldatakse tasuta iga päev 1-2 erinevat trenni päevas, näiteks vesiaeroobikat, välisjõusaalitreening, pilates, poksitrenn jms. Teisipäeva õhtuti on rannavõrkpall, mis oli üllatavalt hea tasemega treeneri poolt. Mängijad olid ikka enamasti amatöörid, aga kuna tasemed jaotati kahte gruppi, siis oli täitsa okei. No ja siis mulle nii meeldis ja seal esplanaadil oli üldse väga mõnus, Ingemar ka nautis õhtut, ja tekkis tunne, et äkki ikka jääks siis pikemaks ajaks, paariks kuuks.
Seega otsisime endale päris majutuse, plaaniga hakata Cairnsis tööd otsima. Ometi ei võtnud me kumbki ülemäära vedu ja tegime kõike poolkohustuslikus korras. Ei saanudki aru, kas me pole veel valmis töötama või milles asi. Muideks mul võttis 2 nädalat, et mu käed sellest pügamise tööst taastuks. Nimelt oli seal terve päev oksakääridega lõikamine ja kuigi ma väga süsteemselt vahetasin parema ja vasaku käe vahel, olid mu käed sellest ikka väga koormatud. Muul ajal see ei andnudki kuidagi tunda, aga iga hommik olid näpud kanged ja pidin neid sõna otseses mõttes liikuma võimlema. Oeh, mu patsiendid, ma mõistan teid nüüd jällegi nii palju paremini :D
Ja siis mööduski terve nädal ja väga palju targemad me endiselt ei olnud. Mõtlesime, et kui ikka ei ole "õige" tunne, pole mõtet jääda. Elu Cairnsis oleks tundnud kui elu kodulinnas, eriti kui Eestiski suvi algust üritab teha. Seega viisime auto töökotta, vahetame ära rihma(d) (?), uurime kas peaksime rehvid ka lähiajal ära vahetama ja sõidame tagasi mööda rannikut lõuna poole. Esialgu ehk teeme veel ikkagi mingit farmitööd paar nädalat ja seejärel suundume tagasi NSW-i osariiki, sest auto on kergem sealpool ära müüa. Või midagi sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar