Töö ja vile koos, Austraalias: 12.06-18.06

See nädal oli üks imelik nädal. Olime endiselt ula peal, ööbisime telgis, liikudes iga päev natuke edasi. Nüüd otsisime päriselt tööd. Vaatasime viljakalendrist välja, mis piirkondades on parajasti hooaeg. Kui need kohad jäid tee peale, siis tegime seal peatuse ja kuulasime maad. Enamasti olid need kohad väiksed, ehk paarituhande elanikuga linnakesed. Oleme aru saanud, et otsene kontakt on kõige parem, seega proovisime võimalikult palju inimeste käest küsida. Näiteks postkontor on ideaalne. Ühes otsis teenindaja meile koheselt kolme ümbruses asuva farmi kontaktid, teises niisamuti, kuid üheski ei olnud hetkel töötajaid vaja. Telkimisplatsil märkasime varju all istumas hulgim backpackereid, kelle juttu viisakalt pealt kuuldes saime aru, et nad töötavad kuskil siin lähedal. Uurisime nendeltki. Tõepoolest, töötasid lähedalasuvas salatifarmis pakkijatena, kuid lisatööjõudu ei olevat vaja. Küll aga julgustasid nad meid hommikul 6st kohale minemast, sest rohijaid on alati puudus. Tänasime, kuid me otsisime midagi paremat.

Samal ajal jätkasime Gumtree's tuulamist (veebikeskkond), kus jällegi - nagu on ja nagu ei ole ka. Tahtsime paremat, kui apelsine või maasikaid korjata. Üks mees otsis farmihoidjat - 2 nädalat, tasustatud ühele inimesele, majutus tasuta. Mõtlesime, et sobiks küll. Teeniksime vähem kui loodetud, kuid kulud väiksed ja huvitav kogemus - see oleks olnud leviaugus, 80km lähima poeni. Saime jutule, kuid ühel hetkel ta enam ei vastanud. Paar päeva hiljem märkasin, et üks tema endine töötaja, kellelt endalt ta oli abi palunud, otsis talle töölist edasi - ilmselt ta oli väga-väga valiv ja natuke kartis. Facebooki grupis "Eestlased Austraalias" otsiti puuvillatööstusesse töölist, kuid 5 tundi hiljem, kui mina seda märkasin, oli koht juba läinud. Ühel hommikul märkasime Gumtrees kuulutust tööga apelsine pakkima, kuid avalduse jaoks oli vaja isiklikult kohale minna ja vastav vorm täita. Osad tööandjad eelistavad sellist lähenemist, kuna nii hoiab avalduste arvu madala võrreldes sellega, et 100 backpackerit kirjutavad sulle "Ma olen ilus, tark ja osav". See asus meist 100km, mis Austraalia mõistes on nohu, ja võtsime suuna sinnapoole. Kohale jõudes olime natuke asukoha leidmisega kimpus, ja läksime siis sinna, kus lihtsalt nägime, et on tehas ja pakitakse. Neil aga töötajaid vaja ei olnud ja ta juhatas meid mõned kilomeetrid edasi järgmisesse farmi. Seal kehitati samamoodi õlgu ja öeldi, et pakkimisega tegeleb ikka ainult too eelmine farm. Uuesti sealt mööda sõites märkasime sama logo, mis kuulutuseski, kuid korra juba ju käisime küsimas. Ei saanudki aru, kas keegi oli kogemata vana kuulutuse lisanud?

Saime aru, et asjad siinpool Austraaliat ei liigu. Telkimisplatsidega olime jõudnud nii kaugele, et 50km allapoole ja ööbimiseks on juba liiga külm. Austraalia talv siinkandis tähendab päeval +25°C, ent öösel +5°C. Olime juba nõus minema maasikaid korjama ja olime isegi sinna oodatud, kuid see tundus suhtluse ja olemuse poolest üks nendest halva maiguga kohtadest - peab ööbima nende hostelis, lahkumiseks on etteteatamise aeg kaks nädalat. Ja kui kiirelt me neid maasikaid ikka korjata jõuame? Ütlesime koha üles. Leppisime omavahel kokku, et ootame esmaspäevani - kui siis ka midagi ei ole, teeme pika sõidu teise osariigi otsa, kuhu töötajad igapäevaselt päris palju otsitakse.

12.03 Meie lõunase piknikuga liitusid lisaks neile kahele Furbyt meenutavale linnule veel vähemalt viis lindu, kes kõik meid meetri kaugusel piidlesid