Oleme Eeeestiiis! (jah siin on külm)

No see jäi nüüd küll siin natukene ripakile... Tegelikult kirjutasin enamiku sellest postitusest valmis juba Austraaliast Balile sõites, kus me veetsime 2 nädalat enne Eestisse tagasi tulekut (ehk kui keegi ei tea, siis me juba septembri keskpaigast tagasi kodumaal), aga kuidagi ei olnud seda õiget tunnet (viitsimist) i'le punkti panna. Aga kasvõi endale meenutamiseks panen ikkagi tagasivaadates vahetult enne Austraaliast ära tulekut toimunu kirja.

20/8/17, pühapäeva õhtu

Meil oli vaba nädalavahetus. Eile hommikul sõitsime varakult oma soojakutekompleksist tuulutamiseks Moreesse. Sõime kohvikus hommikust, käisime jõusaalis, sõime meie lemmiku vietnami-naise juures lõunat (see on ehk ainus söögikoht, mida ma igatsema jään) ja sõitsime veel poolteist tundi Wee Waa’sse Frankile ja Rasmusele külla (Rasmus on täitsa Eesti poiss, keda meile austraallane tutvustas :) ). Me olime küll üpris hilised, jõudsime 7st õhtul. Rasmus oli valmistanud imemaitsva lambaroa juurikatega. Lammas, kusjuures, oli saadud tänutäheks kasti apelsinide eest, mis Frankie oli tööle viinud. Täiesti kinkija poolt ise tapetud ja kõike muud.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Mount Kaputar’ile, kuhu olin ca poolteist tundi sõitu. Looduspark oli ilus, lopsakas, korralik eksemplar Austraalia loodusest. Ainult külm oli, 3°C! Ja jahe põhja lõunatuul. Seega jalgsimatk jäi targu ära, sest meil siin peale pusa soojemat üleriiet ei ole.

Jäänud veel mõned päevad ginnimist ja seejärel peaks jätkuma ginni koristus 1-2 nädalat.

24/8/17, neljapäeva lõuna

Tööga, õigemini ginnimisega saigi ühele poole. Järgmisel nädalal jätkub koristamine, mida peaks ca nädala jagu olema. Täna õhtul on donga'des ehk meie soojakutekompleksis end of season party. Ja järgmine laupäev juba sõidamegi ära! Proovime ka lõpuks automüügiga algust teha.

29/8/17

Imelik mõelda, et nädala pärast lahkume Austraaliast. Jeesus, alles ju tulime kahe ullikesena Sydney kesklinnast rongiga Duralisse, ei saanud ööd ega mütsi aru, kus me nüüd omadega oleme. Mäletan, kuidas kohvritega Anya juurde jalutades “rural area” silte nähes kartsin (“Mis see rural tähendab? Kas me läheme praegu linnast välja?”), et kohe-kohe hüppavad põõsast kängurud välja või roomab mõni madu teele. Känguruid ei näinud me muideks veel 3 kuud ja me ei näinud Austraalias oldud aja jooksul mitte ü h t e g i madu. Ma muidugi väga kurb selle pärast pole, Inx seevastu natuke on.

Esimesed poeskäigud, kui 10 minutit üksikult müüdavaid jäätised taga otsisime, kuni taipasime, et neid müüaksegi minimaalselt 3 kaupa. Kui ei saanud aru, mis toiduaine on mis, et kodujuustu müüakse juustuvahes, mitte koos piimade-hapukoorte-jogurtidega ning kilekotikultuurišoki saime.

On olnud pidev kohanemise ja mugavustsoonis väljas olemise “aasta”, samas võrdlemisi muretu, kohustusteta, enesele olemise aasta.

31/8/17, neljapäeva õhtu

Homme on meie Austraalia viimane tööpäev! Kõige selle hoomamisega läheb ikka aega.

Aga ühtlasi läheme homme autot näitama Moreesse. Eelmisel nädalavahetusel panime kuulutused ülesse nii Gumtree’sse, facebooki gruppidesse kui ka printimise paar tükki välja ja panime Moree teadetetahvlitele. Mõned huvilised on olnud, kahega on Sydneys aeg kokku lepitud, kui Morees ei peaks müüdud saama. Ei oleks midagi lihtsamat kui teha bändi/ Kontserte andes mööda maad sõita ringi /Rentida studio, seal teha pulli,/ Ja teenida feimi, respekti ja sulli / või see noh, kui auto homme auto müüdud saaks. Vastasel juhul peame Sydneys selle ca 3 päevaga müüdud saama, mis võib tähendada päris korralikku hinnaalandust ja veel enam, iga päev Sydneys on niiiii kallis, juba majutus üheks ööks on ca 70€ ehk 100$.

02/9/17, laupäeva õhtu

Saime auto müüdud! See läks nüüd küll hästi! Esimene vaataja ja võttis kohe ära. Ostjateks oli üks armas Eesti paar. Viimast korda Moreesse sõita oli natuke nukker, auto tundus kuidagi eriti mõnus ja hea. Aga ei, meil pole sellega enam midagi teha. See andis meile koha loa hakata lennupileteid vaatama, sest automüügimuret enam ei oleee! Terve päev mööduski edasist elu planeerides, otsisime lennupileteid ja majutust Sydnysse ja Balile, lennupileteid Balile ja sealt hiljem Bangkokki, kust väljub meie lend koju, #tüütu. Seal tsivilisatsioonist kaugel küll eksisteerib internet, aga no mitte ei vasta meie standarditele. Kusjuures meiega töötas ja elas seal üks Austraalia neiu, kelle kodu oli sealsamas läheduses, ütles, et see siin on hea internet, tal kodus palju halvem. No mitte ei saanud naeru tagasi hoida, sest mulle meenutas see pigem 10 aasta tagust aega, kui kahe kliki vahel jõudis lõunasöögi ära süüa ja trennikoti kokku pakkida.

04/9/17 oli meie viimane päev Austraalias, mis oli ärkamine Sydney kesklinna hotellis, metroosõit lennujaam ja sõit Balile, sest Inx tahtis kangesti wakeskate’i sõita.

Balil olles küsis ükspäev Ingemar mu käest: “Kas väljas on soe?” Meie, kes pole pea aasta aega pidanud selle pärast muretsema, et välja minnes külm oleks, ja nüüd Balil tuleb selline küsimus. Harjutab vist Eestiks?

Mis on Austraalias teisti, vol 3

Ma ju teadsin küll siia tulles, et musta leiba ei pakuta, kohukesi-kohupiima ilmselt ei leia ja Mesikäpa šokolaadi ka ei saa. Mida ma aga ei osanud arvata, et siin on piruka mõiste hoopis teine. Klassikaline lihapirukas pole üldse mõnusasti pehme saia sees õlis fritüüritud (jah ma mõtlen väga konkreetselt Põlva haigla pirukatele hetkel, mida ma 10 kuud juba igatsenud olen), vaid.. Selline:

See lihapirukas, mille sisu meenutab kahtlaselt konserviliha, on üks ja peaaegu et ainus toit, mida Austraaliale iseloomulikuks toiduks võiks nimetada. Neid pirukaid saab igasuguste erinevate täidistega ja võivad kohati olla kerge prae asemel. Näiteks üks kord ostsin juhtumisi kartulipudru hakklihakastmega, aga see oli sellesamuse piruka sees. Esimesed korrad väga ei maitsenud need meile, aga oma praktilisuse pärast proovisime veel ning nüüd on juba enam-vähem.

Toidukultuur on siin väga (väga) olematu. Hea toidu saamiseks peab palju raha välja käima, aga ka see pole alati määrav faktor, vaid vahel peab lihtsalt õige kohavalikuga vedama. Paar korda oleme käinud kulukamas kohas söömas, lootusega maitsvat toitu nautida, aga enamik kordadest on see pigem õlakehitusega lõppenud. Nagu on aga ei ole ka. Kuid teine iseloomulik on custard pie ehk vaniljetarretise? pirukas? Kuigi need maitseelamust ikkagi ei paku. Samuti olen ma lootuse kaotanud igasuguste kohvikute osas, sest absoluutselt kõik on ühe puuga löödud (no olgu, orgaaniline kohvik oli päris hea küll). Aga täiesti keskmine kohvik, mis vahepeal on lootustäratavalt skandinaavialiku interjööriga, on ikkagi täpselt samasuguse valikuga. Ja ma mõtlen - täpselt samasuguse valikuga. Tavaliselt on selleks banana bread, mida ma praegu meenutan me ei olegi proovinud, coconut slice ehk kookosekook, carrot cake ehk porgandikook (ei ärge laske end nimest petta, tervislikust ampsust on asi kaugel), enne mainitud custard cake, mõni lahmakas küpsis, nii umbes kämblasuurune (päriselt), kus sees on M&M kommid, caramel slice ehk karamellikook ja vist peaks kõik olema. Neil kõigil kookidel on üks ühine joon - nad on liiga magusad! Ausalt öeldes olen aru saanud, et pole absoluutselt vahet, millise koogi valid, sest kõik on ühe, suhkru, maitsega. Ja siis imestad, miks inimesed paksud on - kui isegi restoranis ei saa tõeliselt maitsvat toitu ja koogid on suhkrumaitsega, siis pole üllatav, et keegi ei oska koduski endale head toitu valmistada.

Ning grillimise all ei mõelda siin mõnusat mahlast marineeritud šašlõkki, vaid kõige labasemat hot dogi soojendamist grillil, mida süüakse meie mõistes röstsaia vahele keeratult. Kujutage ette meie pettumust, kui enda meelest läheme barbaque õhtule. 

Kui ma peaaegu igas postituses olen juba McDonald'sist juttu teinud, siis ei jäta sedagi ilma. Minu üks õõvastavamaid vaatepilte, millele ma siiamaani vahel kurvastusega tagasi mõtlen, palun öelge, et Eestis pole nii? Meie kõrvallauas oli (väga paks) ema koos oma umbes 1,5 - 2aastase lapsega ning laps sõi kahe suu poolega fritüüritud kanalihamassi, friikartuleid ja ema andis veel Cocat peale ka. See laps ei osanud veel rääkidagi. Võeh, tahaks filmist “Mehed mustas” seda mälukustutuspulka. Ja et selle Maccaga lõplikult ühele poole saaks, siis käib seal ka palju vanureid. Ikka täitsa 60+ moodustab sageli seal enamiku. Lõpetuseks sain ma üks päev aru, miks seal kindlasti veel eriti tihti käiakse (ning ka meie tavalisest sagedasem külastamine), sest ülejäänud kohad suletakse umbes 3-5st õhtul. Sageli polegi muud (kerget-tehke-meie-eest-süüa) valikut teha.

Tätoveeringud on siin äärmiselt populaarsed. Eriti meeldib austraallasetele nimesid endale käsivarrele tätoveerida, enamasti tunduvad need olevat laste nimed. Aga ka kõike muud tätoveeritakse, ikka pigem on vastutuleval inimesel tätoveering kui ei ole. 

Aga keskmise austraallase auto on ute ehk… Selline:

See on mu meelest iga austraallase unistus. Autod on siin ka täielik tarbeese, auto eest hoolitsemine, koristamine on mõttetu tegevus. Samas ka arusaadav, kui ühe kuu palga eest saad täiesti korraliku tegelase endale soetada. Ja siis nad veavad ka oma koeri auto taga kastis, isegi kiirteel. Polegi uurinud selle seaduslikkuse kohta.

Keskmine austraallane ei ole muideks üldse austraallanne. No ok natuke liialdus, aga äärmiselt palju on immigrante. Tahaks öelda, et iga kolmas. Ja ma ei mõtle backpackereid, vaid inimesi, kes elavad Austraalias. Näiteks, meie esimene elukoht oli hiinlanna juures, esimene töökoht teist põlve Austraalias elavate itaallaste juures. Teine elukoht oli küll Austraalia naine, kuid mees oli sakslane. Teised tööandjad olid Türgist ja Iraagist. Vahepeal kohtusime Jimmyga, kes tundus küll esialgu täitsa austraallanne, kuid oli tegelikult USA-st. Järgmise töökohta omanikud apelsinikorjanduses olid küll austraallased ja cotton-is niisamuti, kuid kui kuu aega Ingemariga eraldi töötasime, siis elasin motellis, mille omanik oli hambaarst Serbiast. Auto ostsime afgaanilt... Saate vastu aru, mida silmas pean?

Praegu seda siin kirjutades (kohviku väliterrassil, ma ei teagi, kuidas ümber harjuda, et ei saa aastaringselt kleidis päikese käes kohvi juua), kuulsin paari aborigeeni karjumas. Nad on alati niiiiii valjuhäälsed, isegi kui tänaval omavahel räägivad, võid seda mitme meetri kaugusele kuulda.

Väga levinud on siin pensionipõlves karavani ostmine ja terve aasta veeta mööda Austraaliat sõites. Kui ise veel ringi sõitsime, siis alati oli kämpimisplatsidel üks või mitu karavani eakamate austraallaste. Tavaliselt lahkusid nad varavalges, jõudsid järgmisele platsile hiljemalt kella kolmeks päeval, panid matkatoolid karavaniukse ette ja istusid ülejäänud päeva. Mõnel vingemal oli ka 4veoline auto sleppi võetud, et saaks maastikul sõitmas käia. 

Solaariumid on Austraalias keelatud, lubatud on ainult spreipäevitus. 

Viimaks reklaamid, mis on täiesti omaette ooper. Proovin mõned näited otsida. 

Ma ei leidnudki rohkem praegu, tahtsin selliseid, mis hetkel ka eetris jooksevad. Aga las ta olla, muidu ei jõua see postitus ilmselt veel paari nädala jooksul üles. 

Töö-söök-magama x 30

Nonii! Airon juhtis tähelepanu, et 40 päeva pole midagi kirja saanud ja mulle kunagi meeldis, et ikkagi vähemalt iga kuu siia midagi ilmus, siis teen selle asja kiirelt ära.

Lood on siis sellised: me töötasime 3 nädalat eraldi või oli see isegi 4? Minul 12-tunnised vahetused 7 päeva järjest, Inxil 9-tunnised 6 päeva järjest. Eks see suht tööle-koju-magama rutiin oli. Siis öeldi meile mõlemale sisuliselt samaaegselt, et hooaeg saab nädala pärast läbi. Võtsime ühendust enda värbajaga AgriLabourist, kes meile tööd vahendas ning ta leidis meile koheselt uue koha, koos!, minul jäi kahe töökoha vahele ainult 1 päev. Kohaks Collymongle, 120km Moreest. 

Töö sisu jäi minul aga samaks. Uus gin, aga sama liinitöö. No natukene erinevusi ikka on, peamiselt gini tööeetika ja ohutusnõuete rakendamise poolest (mis siin on kordades kehvem). Eelmises kohas ei tohtinud me telefoni puhkeruumist kaugemale viia ja üks neiu sai näiteks kirjaliku hoiatuse, kuna tal oli e-luger laua sahtlis. Eks salaja oma nurgas mõned ikka kasutasid ka oma seadmeid, aga pigem oli see hästi hoitud saladus. Siin on see samuti “keelatud”, selle vahega, et kui ginner ehk otsene ülemus sinuga rääkima tuleb, siis öeldakse “Oota korraks”, võetakse telefon taskust välja, pannakse muusika kinni ja seejärel kõrvaklapid kõrvast ära. Tolmumaskid ja prillid on täiesti oma vastutus. Aga töörutiin on minul järgmine: tuleb pressi vahelt kokkusurutud puuvill, kuubiku kujuline, liigub mööda linti kaalule, mille jooksul võtan tüki sample-i ehk proovi. Kaalult edasi tõmbame me sellele koti ümber ja ütleme “Adios!”. Vahel ka “See you never!”. Ja nii need sealt pressi vahelt tulevad iga 80 sekundi tagant. Eelmises kohas oli tempo keskmiselt iga 50 sekundi tagant ehk siin on aega maa ja ilm. Vahepeal saab 30 või isegi 60 sekundit kui mitte rohkem puhata.

Hästi huvitav kindlasti, eks! Inx oli eelmises kohas forklifti ehk tõstukijuht, siin tegeleb gini koristamisega. Tal on meist kõige rohkem vabadust. Peamiselt on vaja masinate töö käigus tekkiv tolm, sodi ja puuvillakestad surveõhuga/labida/harjaga kokku lükata ja meid (me oleme siin pakkimas kahekesti) puhke- ja lõunapauside ajal asendada.

See masin puhastab puuvilla 

Pressi alt väljuv bale ehk kokkusurutud puuvill 

Ja siin tõmbame koti ümber 

Ja liiguvad mööda linti välja forkliftijuhi valdustesse

Vahel kui puuvill on väga must (palju kesti, okkaid jms), tekib Inxile korralik hunnik kühveldamiseks

See pilt peaks tegelikult alguse poole olema, sellisel kujul tuuakse puuvill  tehasesse ja söödetakse sisse. Enamik Austraalias toodetud puuvilla eksporditakse Hiinasse, kus seda kasutatakse peamiselt riide tootmisel. Kuigi ka Hiinas toodetakse puuvilla, on Austraalia kvaliteet niivõrd parem. 

Nüüd on meie töö mõlemal 12-tunnistes vahetustes, aga 12 päeva järjest. Natuke kammib ära küll, aeg kaotab oma tähenduse ja külmkapi tühjenemise järgi saab aru, et vist hakkab vahetus lõppema. Nimelt on lähim pood 120km kaugusel Morees ja töönädala sees meil sinna asja pole. No tegelikult on 30km kaugusel ka üks, aga see suletakse enne,  kui meie sinna jõuaksime ja kõik asjad on 2-4x kallimad.  Mõni vapram ikka vahel käib nädala sees Morees ka, aga kuna me oleme nii sisemaal, mis on kuiv-kuiv-kuiv, koguneb pimedas tee äärde äärmiselt palju känguruid - vihmaga voolab asfaldi pealt vesi teeäärsetele aladele ja seal on rohtu, mida nad naksimas käivad. Pimedas seepärast, et autojuhid neid ei näeks. Nali, tegelikult neil päeval palav, katsu ise kogu hüpata. Aga oht on tegelikult suur. Kui me oleme pidanud seda teed pimedas sõitma, siis üle 70km väga ei julge. Vahel on autotulede valguses näha, kuidas nad kaugemal tee ääres ootavad. Kui hoog maha võtta, siis mõni hüppab üle tee, mõni jääbki seisma. Täpselt nagu ootaksidki, et sa nad üle tee laseks või auto ette hüpata saaks. Päris palju on ikka neid tee ääres lebamas ka, selle sõidu peale mitukümmend kindlasti. 
Muide, elus varem pole sõitnud jõusaali 120km kaugusele! Meil sai üks reede töö ootamatult kella 5st läbi ja töökaaslane rääkis mõttest trenni minna, me Inxiga hakkasime kohe mõttest kinni. Pärast mõtlesin, et siin tundub see normaalne, aga Eestis ei viitsiks isegi Tartust Viljandisse lihtsalt jõusaali minna… Rääkimata veel 120km :D Sellega seoses vahemaid mõõdetakse siin tegelikult ajaliselt, a’la peaksin tegelikult ütlema, et sõitsime 1h ja 15min, mitte 120 km. Lihtsalt lihtsam nende vahemaade juures aru saada. Brisbane ei ole mitte 500? 600? km, vaid 4 tundi.

Seega jah, meie elus ei toimu midagi karvavõrdki põnevat. Majutus on samuti ginnist ca 500m soojakute kompleksis, uinume ja ärkame ginni kumisemise saatel.

Postitus valmis koostöös ginni 3-tunnise seisakuga. 

Kodu 

Koduaed 

Traditsioonilised tööjalanõud, kõigil sarnased 

Töölainele tagasi

Palju aega möödas, mis enamasti tähendab, et palju on muutunud. Nüüdseks juba üleeelmisel pühapäeva õhtul nägin uuesti Facebook'i grupis "Eestlased Austraalias" kuulutust puuvillatööstusesse. Seekord sain jaole 1h hiljem. Positsioon oli siiski ainult ühele inimesele.

Me olime Ingemariga juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, et ehk on mõistlikum eraldi tööd otsida. Seda seepärast, et koos töötada saaksime tõenäoliselt ainult mõne korjamistööga seoses ja seda me hea meelega üritasime pigem vältida. Variandid olid näiteks suurlinna minna, kus ma töötaksin mõnes kohvikus ja Inx prooviks kas puidustööd leida või midagi ehitusega seoses. Plussiks oleks ka võimalus automüügiga algust teha. Miinuseks võimalik pikk tööotsimise aeg, mis oli juba niigi pikale veninud, ja elukallidus, eriti kallimad üürihinnad. Inxile pakkus lisaks sportlikku huvi puudeistutamine, mis pidavat füüsiliselt paras väljakutse olema. See oleks samuti olnud kusagil võrdlemisi isolatsioonis. Seega olime juba natuke sellel lainel, et kui tuleb mõni hea pakkumine, aga ühele, siis haarame kinni.

Esmaspäeva hommik oli närvesööv, sest ma tõesti ei teadnud, mida ma v e e l teha saaksin, et sinna positsioonile saada, aga töövahendaja ei vastanud. Nagu te aru saate, siis siin, vähemalt nendele töökohtadele, kuhu meie pürgime, on töö saamine või mittesaamine tundide küsimus, mitte nädalate. Käisin pinda nii palju kui viisakas tundus, kuni lõpuks ta vastas, et helistab mulle varsti. Kõne oli edukas, kuid ta muretses veidi asjaolu pärast, et mida mu paariline peale hakkab ja kuidas me autot jagama hakkame. No mitte ei tahtnud, et töö jääks saamata sellepärast, et me siin kahekesi oleme. Väike valge vale, et Ingemar hakkab tööle seal, kus me varem apelsine korjasime. See jääb lähedusse. Ja tal pole autot vaja, kuna sinna on transport organiseeritud. Vahendaja oli rahul, kuid küsis luba soovitajale helistada, kelleks oli seesamune, kelle juures apelsine korjasime. Okou! Äkki ta muu jutu sees küsib, kas Ingemar ikka hakkab seal tööle? Helistasin apelsiniboss Waynele, rääkisin loo ja palusin öelda, et Inx "hakkab seal apelsine korjama". Wayne, maailma parim apelsiniboss, oli muidugi nõus, "Sure, darling!" Ja lisaks oli ta vahendajale Ingemari kui head töölist ka kiitnud ja isegi uurinud, ega ikka talle ka äkki tööd ei oleks.

Tunnike hiljem sain positiivse vastuse! Töö sealsamuses paljuräägitud puuvillatööstuses. Aga algusega alles 29. juuni ehk kahe nädala pärast. Nii palju siis kohesest tööleasumisest. Sõitsime külla Frankyle, kes parajalt lähedal oli ja meile lahkesti ulualust mõneks ööks pakkus. Frankyga korjasime koos apelsine, nüüd oli temagi ühes puuvillatehases ja rentis korterit, üllatus-üllatus, eestlasega. Ta ise ka juba naerab, et mõni kuu tagasi ei teadnud ta ühtegi, aga nüüd muudkui leiab neid igalt poolt.

Me ei jõudnud õieti Ingemari tööotsingutele mõeldagi, sest järgmisel hommikul, teisipäeval, küsis seesamune vahendaja, kes mulle töö "andis", et ma täpsustaksin Ingemari CV'd ja ega tal masinatega kokkupuudet ei ole. No natuke nagu on tõstukiga siin ja seal sõitnud... Austraalias on oluliselt lihtsam tööd leida, kui on kahveltõstuki luba ja kogemus. Aga luba peab kindlasti olema (Austraalias tehtud, mitte mingi Euroopa). Ingemar rääkis ise veidi naisega ja tundus, et ka temale on töökoht olemas! Ainult tõstukiluba oli puudu... Asusime mõtlema, kuidas ja kus on kõige mõistlikum see teha (hinnad kõiguvad olenevalt asukohast 500$). Väga kaugele oma mõtlemisega ei jõudnudki, kui tööandja pakkus ise võimalust töö ajal luba omandada. Maksma peab ikka, aga pole ajakulu ja saab sisuliselt kohe tööle asuda. Kõik see oli vist kolmapäeval ja töö algas Ingemaril juba reedel. Seega järgmisel päeval võtsime suuna 250km kaugusele Goondiwindisse. Minul hakkas töö järgmisel neljapäeval, küll aga Goondiwindist 100km kaugemal, ei kusagil mujal kui jälle tagasi Morees! Tehas on küll 20km linnast väljas.

Nii me siis elame, Inxile leidsime majutuse kahe Eesti poisi juurde. See nägi välja nii, et kuna mul oli tööleasumiseni nädal aega, siin otsisin samal ajal, kui Inx tööl oli, talle majutust kohalikust kinnisvarabüroost. Büroost astusin välja tühjade kätega, samal ajal kõndisid vastu kaks poissi, ise mõtlesin: "Nad on raudselt eestlased." Paar minutit hiljem helistas kinnisvarabüroo tädi mulle tagasi, kuna kaks noormeest soovivad oma majutuse ära anda ja andis mulle nende numbri. Helistasin ja pärast esimest lauset küsisin: "Do you happen to be estonians?", millele oli muidugi vastus: "Jaa!" Kusjuures hiljem ütlesid nad niisamuti, et olid välimusest aru saanud, et "ta on eestlane".

Aga mina jagan majutust ühe saksa poisiga, kellega koos apelsine korjasime. Elame motellis, kus ka hea turvaline autoparkla, nii et vast need Moree pahupoole mured mind ei puuduta. Muidu tegelikult on väga tore linnake, aga noh, autosid varastakse palju. Sellega jälle meenub, et Franky, kes töötab paljude aborigeenidega koos, oli uurinud heatahtlikus huumoriga tikitud võtmes, et miks "te" nii teete, millele teine oli vastanud: "It's not me, it's my cousins!"

Seega elame mõnda aega 100km kaugusel teineteisest. Minul peaks tööd jaguma augusti esimeste nädalateni, Ingemarile lubati veidi pikemat aega. Minu töö on 12-tunnistes vahetuses puuvillapuhastustehases. Põllu pealt võetakse puuvill üles, tuuakse suurte masinatega tehasesse, kus see sajast erinevast masinast läbi käib, kuni jõuab minuni, või noh, meieni, meid on seal 3, puhastatud ja kokku pressitud kujul. Meie tõmbame koti ümber, võtame proovi, sildid peale, kott kinni ja saadame liini peal edasi. Kokku on 3 erinevat positsiooni selle liini ümber, mida me iga 3h tagant vahetame. Lisaks 3h päevast on ka koristamine, mis sisuliselt tähendab suruõhuga ringi tuulutamist, koos mõningate nüanssidega. Minu töö on võrdlemisi lihtne ja väga hästi tasustatud, aga kuna isa mul palganumbreid ei soovinud, siis te neid ei saa :D Tegelikult natuke ikka tahaks jagada, äkki mõni sõber plaanib ka tulla ja siis teab, millega arvestada. Vahetused on 7 päeva tööl, 3-4 päeva vaba ja keskmine tunnitasu (sest ületundide ja pühapäeva eest on kõrgem tasu) on ca 28$. Töökaaslased on minul umbes pooled eestlased ja Ingemaril on üks Eesti neiu.

Ingemar peabki seal laohoones neidsamuseid puuvillapakke, mida me hoolsalt kotti paneme (mitte küll päris need samad, sest töötame erinevate firmade jaoks), tõstukiga ühest kohast teise transportima ja veokitele valmis sättima. Tõstuk ei ole ainult kaheharuline, vaid peab kahe lapatsi vahele selle 250 kilose pakikese võtma.

Ja ma arvan, et iganädalaste pildipostitustega on ka (mõneks ajaks) lõpp. Näiteks me kumbki ei või töö ajal telefoni isegi mitte taskus hoida :D ja kui enamik ajast veedame tööl, siis midagi suurt pildistada nagunii pole.

12.06-18.06

See nädal oli üks imelik nädal. Olime endiselt ula peal, ööbisime telgis, liikudes iga päev natuke edasi. Nüüd otsisime päriselt tööd. Vaatasime viljakalendrist välja, mis piirkondades on parajasti hooaeg. Kui need kohad jäid tee peale, siis tegime seal peatuse ja kuulasime maad. Enamasti olid need kohad väiksed, ehk paarituhande elanikuga linnakesed. Oleme aru saanud, et otsene kontakt on kõige parem, seega proovisime võimalikult palju inimeste käest küsida. Näiteks postkontor on ideaalne. Ühes otsis teenindaja meile koheselt kolme ümbruses asuva farmi kontaktid, teises niisamuti, kuid üheski ei olnud hetkel töötajaid vaja. Telkimisplatsil märkasime varju all istumas hulgim backpackereid, kelle juttu viisakalt pealt kuuldes saime aru, et nad töötavad kuskil siin lähedal. Uurisime nendeltki. Tõepoolest, töötasid lähedalasuvas salatifarmis pakkijatena, kuid lisatööjõudu ei olevat vaja. Küll aga julgustasid nad meid hommikul 6st kohale minemast, sest rohijaid on alati puudus. Tänasime, kuid me otsisime midagi paremat. 

Samal ajal jätkasime Gumtree's tuulamist (veebikeskkond), kus jällegi - nagu on ja nagu ei ole ka. Tahtsime paremat, kui apelsine või maasikaid korjata. Üks mees otsis farmihoidjat - 2 nädalat, tasustatud ühele inimesele, majutus tasuta. Mõtlesime, et sobiks küll. Teeniksime vähem kui loodetud, kuid kulud väiksed ja huvitav kogemus - see oleks olnud leviaugus, 80km lähima poeni. Saime jutule, kuid ühel hetkel ta enam ei vastanud. Paar päeva hiljem märkasin, et üks tema endine töötaja, kellelt endalt ta oli abi palunud, otsis talle töölist edasi - ilmselt ta oli väga-väga valiv ja natuke kartis. Facebooki grupis "Eestlased Austraalias" otsiti puuvillatööstusesse töölist, kuid 5 tundi hiljem, kui mina seda märkasin, oli koht juba läinud. Ühel hommikul märkasime Gumtrees kuulutust tööga apelsine pakkima, kuid avalduse jaoks oli vaja isiklikult kohale minna ja vastav vorm täita. Osad tööandjad eelistavad sellist lähenemist, kuna nii hoiab avalduste arvu madala võrreldes sellega, et 100 backpackerit kirjutavad sulle "Ma olen ilus, tark ja osav". See asus meist 100km, mis Austraalia mõistes on nohu, ja võtsime suuna sinnapoole. Kohale jõudes olime natuke asukoha leidmisega kimpus, ja läksime siis sinna, kus lihtsalt nägime, et on tehas ja pakitakse. Neil aga töötajaid vaja ei olnud ja ta juhatas meid mõned kilomeetrid edasi järgmisesse farmi. Seal kehitati samamoodi õlgu ja öeldi, et pakkimisega tegeleb ikka ainult too eelmine farm. Uuesti sealt mööda sõites märkasime sama logo, mis kuulutuseski, kuid korra juba ju käisime küsimas. Ei saanudki aru, kas keegi oli kogemata vana kuulutuse lisanud? 

Saime aru, et asjad siinpool Austraaliat ei liigu. Telkimisplatsidega olime jõudnud nii kaugele, et 50km allapoole ja ööbimiseks on juba liiga külm. Austraalia talv siinkandis tähendab päeval +25°C, ent öösel +5°C. Olime juba nõus minema maasikaid korjama ja olime isegi sinna oodatud, kuid see tundus suhtluse ja olemuse poolest üks nendest halva maiguga kohtadest - peab ööbima nende hostelis, lahkumiseks on etteteatamise aeg kaks nädalat. Ja kui kiirelt me neid maasikaid ikka korjata jõuame? Ütlesime koha üles. Leppisime omavahel kokku, et ootame esmaspäevani - kui siis ka midagi ei ole, teeme pika sõidu teise osariigi otsa, kuhu töötajad igapäevaselt päris palju otsitakse. 

12.03 Meie lõunase piknikuga liitusid lisaks neile kahele Furbyt meenutavale linnule veel vähemalt viis lindu, kes kõik meid meetri kaugusel piidlesid

No vaadake millised pontsud :) natuke kohmaka lennuga olid küll teised. 

13.06 Mitte meie kodukohad, lihtsalt stiilinäited. See autopealne telk on ropult kallis, ca 800-1000$. Karavanidest rääkimata. 

14.06 Mänguplats. Või tasuta elektriline grillplaat ja kraanivesi. Piknikute pidamine on siin väga nauditavaks ja lihtsaks tehtud. 

15.06 kunagi töötas. 

16.06 "Järgmine aururong saabub 11. juuni! Broneerimiseks helista 04......" #vanakool

17.06 Facebook teavitas meid 6aastasest Facebook'i-suhtest, juhhei 

18.06 "Mis need seal on? Nii suured käbid? NAHKHIIRED?!" Terve koloonia oli meie telkimisplatsi kõrval. 

05.06 - 11.06

05.06 Ingemar ostis endale telefoni! Oleme siiatulekust saati ainult ühte telefoni kasutanud :D Selle puhul tegin kohe uue telefoniga pilti... 

06.06 Cairns'i esplanaadil CV'd loomas. Või palme joonistamas. 

07.09 Postkaardid! 

08.06 Banaanide iseteenindus banaanifarmi kõrval, kopikad aususe peale. 

09.06 ja siis me sõitsime ja sõitsime ja... Sõitsime 

10.06 Natukene Eesti hõngu hommikusöögiks 

11.06 Austraalia suvel on riigis tulekeeld liiga suure tuleohu tõttu, seega lõket pole siin eriti teha saanud. Nüüd on meil talv, võib ka lõket teha. 

Cairns sai enne läbi, kui alatagi jõudis

Jõudsime Cairns'i, mis oli meie reisi esialgne sihtpunkt. Moreest on see ca 1700km kaugusel ja aega võttis täpselt 2 nädalat, aga eks me võtsime endale aega ka. Meie algne mõte oli siia jõuda ja hea õnne korral ehk siin tööd leida. Cairns asub Austraalia kirdeosas ja lähisekvatoriaalses kliimavöötmes ehk siin on troopiline kliima. Kui ülejäänud Austraalias on talveperioodi tõttu vähem või rohkem külm (0°C - 15°C on austraallase jaoks "Oh it does get cold in here!"), siis siin algas maikuust kuiva ja kuuma hooaeg.

Loodus on ilus, äärmiselt roheline ja silmapiiril on pidevalt märgata vihmametsaga kaetud mägesi, mis peidavad endas lisaks krokodillidele ka võimsaid koski. Siinsamas külje all on Great Barrier Reef (Suur Vallrahu) ehk maailma suurim korallrahusüsteem, mida peetakse üheks maailma imeks. Lindudeks on papagoid, teede ääres on üüratud banaani-ja suhkruroo istandused.

Võtsime esimeseks kolmeks ööks AirBNB-st majutuse, et kahenädalasest telgielust veidi puhata (pesu pesta) ja esimese hooga juba mõtlesime, et see majutus on nii mõnus, et küsiks pikaajalise rendi võimalust, juhul kui siin end sisse seame. Aga juna järgmisel päeval tundsme, et Cairns ikka ei ole meie jaoks õige koht. Kui näiteks Brisbane meile kohe niiiii meeldis, siis siin ei tekkinud mingisugust tunnet. Kuidagi igav ja sisutu linn? Hakkasime mõtlema, et mis siin siis "valesti" on. Elanike on siin veidi rohkem kui Tartus, ca 150 000 inimest, mis meid enne siia tulekut rõõmustas. Eks natuke kujutasime endale kodulinna ette? Et selline mõnus poolsuur linnake. Siia jõudes saime peagi aru, et siin pole aga mingisugust linnaarhidektuuri, mis pani meid linna asutamise aastat googeldama - 1876a. Võrdluseks Sydney 1788a, Brisbane 1824a ja Tartus oli selleks ajaks olnud ülikool juba 200 aastat. Pool linnapopulatsioonist tunduvad olema backpackerid.

Siis aga läksin teisipäeva õhtul rannavõrkpalli trenni. Linna poolt korraldatakse tasuta iga päev 1-2 erinevat trenni päevas, näiteks vesiaeroobikat, välisjõusaalitreening, pilates, poksitrenn jms. Teisipäeva õhtuti on rannavõrkpall, mis oli üllatavalt hea tasemega treeneri poolt. Mängijad olid ikka enamasti amatöörid, aga kuna tasemed jaotati kahte gruppi, siis oli täitsa okei. No ja siis mulle nii meeldis ja seal esplanaadil oli üldse väga mõnus, Ingemar ka nautis õhtut, ja tekkis tunne, et äkki ikka jääks siis pikemaks ajaks, paariks kuuks. 

Seega otsisime endale päris majutuse, plaaniga hakata Cairnsis tööd otsima. Ometi ei võtnud me kumbki ülemäära vedu ja tegime kõike poolkohustuslikus korras. Ei saanudki aru, kas me pole veel valmis töötama või milles asi. Muideks mul võttis 2 nädalat, et mu käed sellest pügamise tööst taastuks. Nimelt oli seal terve päev oksakääridega lõikamine ja kuigi ma väga süsteemselt vahetasin parema ja vasaku käe vahel, olid mu käed sellest ikka väga koormatud. Muul ajal see ei andnudki kuidagi tunda, aga iga hommik olid näpud kanged ja pidin neid sõna otseses mõttes liikuma võimlema. Oeh, mu patsiendid, ma mõistan teid nüüd jällegi nii palju paremini :D 

Ja siis mööduski terve nädal ja väga palju targemad me endiselt ei olnud. Mõtlesime, et kui ikka ei ole "õige" tunne, pole mõtet jääda. Elu Cairnsis oleks tundnud kui elu kodulinnas, eriti kui Eestiski suvi algust üritab teha. Seega viisime auto töökotta, vahetame ära rihma(d) (?), uurime kas peaksime rehvid ka lähiajal ära vahetama ja sõidame tagasi mööda rannikut lõuna poole. Esialgu ehk teeme veel ikkagi mingit farmitööd paar nädalat ja seejärel suundume tagasi NSW-i osariiki, sest auto on kergem sealpool ära müüa. Või midagi sellist. 

Tasaarveldus ehk monsterpostitus

Kui Moreest lahkusime ja backerite mõistes East Coast-i "tegema" hakkasime (siin küsib iga teine: "Have you done East Coast already?"), ei olnud meil tegelikult suurt aimu, mis meil ees ootab. Meie ajaline plaan oli väääääga umbkaudne, kõikus seal 1-3 nädala vahel. Distantsi kogupikkuseks oli 1786km ehk umbes Tartust peaaegu Horvaatiasse.

Esimene sihtpunkt oli kindel, broneerisime Brisbane'i kaks ööd.

Brisbane võlus meid koheselt ja ka järgnevatel päevadel ei pidanud me linnas pettuma. Imeilus linnaarhidektuur, parajas doosis maju ja loodust. Ning jõgi voolab linnast läbi! Ei tea küll miks see südame soojaks teeb. Kultuuriinimeste kombel käisime kaasaegse kunsti muuseumis ja hiljem ka Queenslandi kunstimuusuemis. Auto parkisime linnatsentrist kaugemale ja laenutasime 2$ eest endale rattad. Brisbanes on rattasõit väga mugavaks tehtud. Ka Tartusse on vist rattalaentuse punktid kohe tulemas? Siin on kesklinn ja seda ümbritsevad linnaosad kaetud rattaparklatega, kust saab iga kell kas ratta võtta või tagasi panna. Rattaparklad on laias laastus 500-1000 meetriste vahedega. 

Edasi läksime autoelu peale ja veetsime aega rannas nimega Surfers Paradise. Leidsime ülisoodsad outletid, kust saime kahepeale 250$ ehk 150-170€ eest kaks kleiti, bikiinid, shortsid, pusa, mõlemale tossud, t-särgi, cap-i, plätud ja seljakoti. Kõik korralikud ja originaalid brändidelt nagu Roxy, Quicksilver, Hurley, DC. Me pole siiatulekust saati suurt midagi shopanud, päris mõnus oli vahelduseks midagi uut selga panna :D

Peagi avastasime, et oleme "teel olnud" juba peaegu nädala ja läbinud ca 300 km. Sellise tempoga jõuaksime Cairnsi järgmise aasta jõuludeks. Liikusime edasi linna nimega 1770, kus on künka otsas kängurude varjupaik. Sinna tuuakse nende kängurude beebid, kes on ise enamasti autoga kokkupõrkes hukkunud. Ka see koht oli nii mõnus, et planeeritud ühest ööst sai kaks... Peaegu oleks ka kolm ööd saanud, aga kutsusime end korrale. 

Võtsime suuna mööda rannikut edasi, plaaniga teha pikk sõidupäev, kui Ingemar tee ääres koopastele viitavat silti nägi. Mina natuke nohisesin endale nina alla et me-pidime-ju-pikalt-sõitma-me-ei-jõua-nii-kunagi-Cairnsi, aga see külastus oli nii vinge! Giidiga tuur valgustusega koobastesse. Esimesel pildil on ninasarvik, järgmisel jänes, näete? :) 

Koobastesse on tehtud väikene altar, kus toimuvad pulmatseremooniad ja ooperid, pea kohal nahkhiired lendamas. Seal samas ruumis istusime pinkidele, giid pani käima L. Cohen'i "Hallelujah (https://m.youtube.com/watch?v=ttEMYvpoR-k) ja pani laulu vältel tulesid järjest kustu, kuni lõpuks olime täiesti pimedas koopas. Ei olnud vahet, kas silmad olid lahti või kinni, pilkane pimedus. 

Aga siis me sõitsime-sõitsime-sõitsime! Kütusehind tõusis vahepeal 1.19 pealt 1.49 peale, levi polnud ka binokliga näha, loodus muutus järjest troopilisemaks ja iga sildi juures tegime pildipeatuse. Tee kõrvale ilmusid vaheldumisi banaani- ja suhkrurooistandused. Esimestest tean rääkida, et banaanikobarad ümbritsetakse pildil näha olevate kottidega ja maod armastavad sinna sooja minna. Noh et korjajatel toredam oleks. Banaanide "korjamist" nimetatakse "humpinguks", mille jaoks valitakse ainult heas vormis meesterahvad. Töö sisuks on nendesamuste kottide mahavõtmine, mis kaaluvad ca 80kg. Ja siis nendega j o o s t a, sest kiiresti on ju vaja. Suhkrurooistandused on nii massiivsed, et nende vahel on vilja vedamiseks raudteed.

Aga enne veel külastasime Austraalia suurimat vabalangevat koske, 268m vabalangust. Tallina Teletorn on näiteks 314m kõrge - peaaegu sama hea kui keegi sealt ülevalt pangitäie kuklasse kallaks. Endale lõbutsemiseks valisime veidi väiksemad kosed, kust saime ka liugu lasta. Looduslikud veepargid on alati nii lahedad! Nägime natuke kaugemal ka paari inimest vettehüppeid tegemas. Inx läks tegi ka paar hüpet, mis esimesel kahel korral mehe karjatama pani. 

No ja siis me jõudsimegi Cairnsi! Läks kaks nädalat, nii et hoidsime tempot päris hästi.