12.06-18.06

See nädal oli üks imelik nädal. Olime endiselt ula peal, ööbisime telgis, liikudes iga päev natuke edasi. Nüüd otsisime päriselt tööd. Vaatasime viljakalendrist välja, mis piirkondades on parajasti hooaeg. Kui need kohad jäid tee peale, siis tegime seal peatuse ja kuulasime maad. Enamasti olid need kohad väiksed, ehk paarituhande elanikuga linnakesed. Oleme aru saanud, et otsene kontakt on kõige parem, seega proovisime võimalikult palju inimeste käest küsida. Näiteks postkontor on ideaalne. Ühes otsis teenindaja meile koheselt kolme ümbruses asuva farmi kontaktid, teises niisamuti, kuid üheski ei olnud hetkel töötajaid vaja. Telkimisplatsil märkasime varju all istumas hulgim backpackereid, kelle juttu viisakalt pealt kuuldes saime aru, et nad töötavad kuskil siin lähedal. Uurisime nendeltki. Tõepoolest, töötasid lähedalasuvas salatifarmis pakkijatena, kuid lisatööjõudu ei olevat vaja. Küll aga julgustasid nad meid hommikul 6st kohale minemast, sest rohijaid on alati puudus. Tänasime, kuid me otsisime midagi paremat. 

Samal ajal jätkasime Gumtree's tuulamist (veebikeskkond), kus jällegi - nagu on ja nagu ei ole ka. Tahtsime paremat, kui apelsine või maasikaid korjata. Üks mees otsis farmihoidjat - 2 nädalat, tasustatud ühele inimesele, majutus tasuta. Mõtlesime, et sobiks küll. Teeniksime vähem kui loodetud, kuid kulud väiksed ja huvitav kogemus - see oleks olnud leviaugus, 80km lähima poeni. Saime jutule, kuid ühel hetkel ta enam ei vastanud. Paar päeva hiljem märkasin, et üks tema endine töötaja, kellelt endalt ta oli abi palunud, otsis talle töölist edasi - ilmselt ta oli väga-väga valiv ja natuke kartis. Facebooki grupis "Eestlased Austraalias" otsiti puuvillatööstusesse töölist, kuid 5 tundi hiljem, kui mina seda märkasin, oli koht juba läinud. Ühel hommikul märkasime Gumtrees kuulutust tööga apelsine pakkima, kuid avalduse jaoks oli vaja isiklikult kohale minna ja vastav vorm täita. Osad tööandjad eelistavad sellist lähenemist, kuna nii hoiab avalduste arvu madala võrreldes sellega, et 100 backpackerit kirjutavad sulle "Ma olen ilus, tark ja osav". See asus meist 100km, mis Austraalia mõistes on nohu, ja võtsime suuna sinnapoole. Kohale jõudes olime natuke asukoha leidmisega kimpus, ja läksime siis sinna, kus lihtsalt nägime, et on tehas ja pakitakse. Neil aga töötajaid vaja ei olnud ja ta juhatas meid mõned kilomeetrid edasi järgmisesse farmi. Seal kehitati samamoodi õlgu ja öeldi, et pakkimisega tegeleb ikka ainult too eelmine farm. Uuesti sealt mööda sõites märkasime sama logo, mis kuulutuseski, kuid korra juba ju käisime küsimas. Ei saanudki aru, kas keegi oli kogemata vana kuulutuse lisanud? 

Saime aru, et asjad siinpool Austraaliat ei liigu. Telkimisplatsidega olime jõudnud nii kaugele, et 50km allapoole ja ööbimiseks on juba liiga külm. Austraalia talv siinkandis tähendab päeval +25°C, ent öösel +5°C. Olime juba nõus minema maasikaid korjama ja olime isegi sinna oodatud, kuid see tundus suhtluse ja olemuse poolest üks nendest halva maiguga kohtadest - peab ööbima nende hostelis, lahkumiseks on etteteatamise aeg kaks nädalat. Ja kui kiirelt me neid maasikaid ikka korjata jõuame? Ütlesime koha üles. Leppisime omavahel kokku, et ootame esmaspäevani - kui siis ka midagi ei ole, teeme pika sõidu teise osariigi otsa, kuhu töötajad igapäevaselt päris palju otsitakse. 

12.03 Meie lõunase piknikuga liitusid lisaks neile kahele Furbyt meenutavale linnule veel vähemalt viis lindu, kes kõik meid meetri kaugusel piidlesid

No vaadake millised pontsud :) natuke kohmaka lennuga olid küll teised. 

13.06 Mitte meie kodukohad, lihtsalt stiilinäited. See autopealne telk on ropult kallis, ca 800-1000$. Karavanidest rääkimata. 

14.06 Mänguplats. Või tasuta elektriline grillplaat ja kraanivesi. Piknikute pidamine on siin väga nauditavaks ja lihtsaks tehtud. 

15.06 kunagi töötas. 

16.06 "Järgmine aururong saabub 11. juuni! Broneerimiseks helista 04......" #vanakool

17.06 Facebook teavitas meid 6aastasest Facebook'i-suhtest, juhhei 

18.06 "Mis need seal on? Nii suured käbid? NAHKHIIRED?!" Terve koloonia oli meie telkimisplatsi kõrval. 

05.06 - 11.06

05.06 Ingemar ostis endale telefoni! Oleme siiatulekust saati ainult ühte telefoni kasutanud :D Selle puhul tegin kohe uue telefoniga pilti... 

06.06 Cairns'i esplanaadil CV'd loomas. Või palme joonistamas. 

07.09 Postkaardid! 

08.06 Banaanide iseteenindus banaanifarmi kõrval, kopikad aususe peale. 

09.06 ja siis me sõitsime ja sõitsime ja... Sõitsime 

10.06 Natukene Eesti hõngu hommikusöögiks 

11.06 Austraalia suvel on riigis tulekeeld liiga suure tuleohu tõttu, seega lõket pole siin eriti teha saanud. Nüüd on meil talv, võib ka lõket teha. 

Cairns sai enne läbi, kui alatagi jõudis

Jõudsime Cairns'i, mis oli meie reisi esialgne sihtpunkt. Moreest on see ca 1700km kaugusel ja aega võttis täpselt 2 nädalat, aga eks me võtsime endale aega ka. Meie algne mõte oli siia jõuda ja hea õnne korral ehk siin tööd leida. Cairns asub Austraalia kirdeosas ja lähisekvatoriaalses kliimavöötmes ehk siin on troopiline kliima. Kui ülejäänud Austraalias on talveperioodi tõttu vähem või rohkem külm (0°C - 15°C on austraallase jaoks "Oh it does get cold in here!"), siis siin algas maikuust kuiva ja kuuma hooaeg.

Loodus on ilus, äärmiselt roheline ja silmapiiril on pidevalt märgata vihmametsaga kaetud mägesi, mis peidavad endas lisaks krokodillidele ka võimsaid koski. Siinsamas külje all on Great Barrier Reef (Suur Vallrahu) ehk maailma suurim korallrahusüsteem, mida peetakse üheks maailma imeks. Lindudeks on papagoid, teede ääres on üüratud banaani-ja suhkruroo istandused.

Võtsime esimeseks kolmeks ööks AirBNB-st majutuse, et kahenädalasest telgielust veidi puhata (pesu pesta) ja esimese hooga juba mõtlesime, et see majutus on nii mõnus, et küsiks pikaajalise rendi võimalust, juhul kui siin end sisse seame. Aga juna järgmisel päeval tundsme, et Cairns ikka ei ole meie jaoks õige koht. Kui näiteks Brisbane meile kohe niiiii meeldis, siis siin ei tekkinud mingisugust tunnet. Kuidagi igav ja sisutu linn? Hakkasime mõtlema, et mis siin siis "valesti" on. Elanike on siin veidi rohkem kui Tartus, ca 150 000 inimest, mis meid enne siia tulekut rõõmustas. Eks natuke kujutasime endale kodulinna ette? Et selline mõnus poolsuur linnake. Siia jõudes saime peagi aru, et siin pole aga mingisugust linnaarhidektuuri, mis pani meid linna asutamise aastat googeldama - 1876a. Võrdluseks Sydney 1788a, Brisbane 1824a ja Tartus oli selleks ajaks olnud ülikool juba 200 aastat. Pool linnapopulatsioonist tunduvad olema backpackerid.

Siis aga läksin teisipäeva õhtul rannavõrkpalli trenni. Linna poolt korraldatakse tasuta iga päev 1-2 erinevat trenni päevas, näiteks vesiaeroobikat, välisjõusaalitreening, pilates, poksitrenn jms. Teisipäeva õhtuti on rannavõrkpall, mis oli üllatavalt hea tasemega treeneri poolt. Mängijad olid ikka enamasti amatöörid, aga kuna tasemed jaotati kahte gruppi, siis oli täitsa okei. No ja siis mulle nii meeldis ja seal esplanaadil oli üldse väga mõnus, Ingemar ka nautis õhtut, ja tekkis tunne, et äkki ikka jääks siis pikemaks ajaks, paariks kuuks. 

Seega otsisime endale päris majutuse, plaaniga hakata Cairnsis tööd otsima. Ometi ei võtnud me kumbki ülemäära vedu ja tegime kõike poolkohustuslikus korras. Ei saanudki aru, kas me pole veel valmis töötama või milles asi. Muideks mul võttis 2 nädalat, et mu käed sellest pügamise tööst taastuks. Nimelt oli seal terve päev oksakääridega lõikamine ja kuigi ma väga süsteemselt vahetasin parema ja vasaku käe vahel, olid mu käed sellest ikka väga koormatud. Muul ajal see ei andnudki kuidagi tunda, aga iga hommik olid näpud kanged ja pidin neid sõna otseses mõttes liikuma võimlema. Oeh, mu patsiendid, ma mõistan teid nüüd jällegi nii palju paremini :D 

Ja siis mööduski terve nädal ja väga palju targemad me endiselt ei olnud. Mõtlesime, et kui ikka ei ole "õige" tunne, pole mõtet jääda. Elu Cairnsis oleks tundnud kui elu kodulinnas, eriti kui Eestiski suvi algust üritab teha. Seega viisime auto töökotta, vahetame ära rihma(d) (?), uurime kas peaksime rehvid ka lähiajal ära vahetama ja sõidame tagasi mööda rannikut lõuna poole. Esialgu ehk teeme veel ikkagi mingit farmitööd paar nädalat ja seejärel suundume tagasi NSW-i osariiki, sest auto on kergem sealpool ära müüa. Või midagi sellist. 

Tasaarveldus ehk monsterpostitus

Kui Moreest lahkusime ja backerite mõistes East Coast-i "tegema" hakkasime (siin küsib iga teine: "Have you done East Coast already?"), ei olnud meil tegelikult suurt aimu, mis meil ees ootab. Meie ajaline plaan oli väääääga umbkaudne, kõikus seal 1-3 nädala vahel. Distantsi kogupikkuseks oli 1786km ehk umbes Tartust peaaegu Horvaatiasse.

Esimene sihtpunkt oli kindel, broneerisime Brisbane'i kaks ööd.

Brisbane võlus meid koheselt ja ka järgnevatel päevadel ei pidanud me linnas pettuma. Imeilus linnaarhidektuur, parajas doosis maju ja loodust. Ning jõgi voolab linnast läbi! Ei tea küll miks see südame soojaks teeb. Kultuuriinimeste kombel käisime kaasaegse kunsti muuseumis ja hiljem ka Queenslandi kunstimuusuemis. Auto parkisime linnatsentrist kaugemale ja laenutasime 2$ eest endale rattad. Brisbanes on rattasõit väga mugavaks tehtud. Ka Tartusse on vist rattalaentuse punktid kohe tulemas? Siin on kesklinn ja seda ümbritsevad linnaosad kaetud rattaparklatega, kust saab iga kell kas ratta võtta või tagasi panna. Rattaparklad on laias laastus 500-1000 meetriste vahedega. 

Edasi läksime autoelu peale ja veetsime aega rannas nimega Surfers Paradise. Leidsime ülisoodsad outletid, kust saime kahepeale 250$ ehk 150-170€ eest kaks kleiti, bikiinid, shortsid, pusa, mõlemale tossud, t-särgi, cap-i, plätud ja seljakoti. Kõik korralikud ja originaalid brändidelt nagu Roxy, Quicksilver, Hurley, DC. Me pole siiatulekust saati suurt midagi shopanud, päris mõnus oli vahelduseks midagi uut selga panna :D

Peagi avastasime, et oleme "teel olnud" juba peaegu nädala ja läbinud ca 300 km. Sellise tempoga jõuaksime Cairnsi järgmise aasta jõuludeks. Liikusime edasi linna nimega 1770, kus on künka otsas kängurude varjupaik. Sinna tuuakse nende kängurude beebid, kes on ise enamasti autoga kokkupõrkes hukkunud. Ka see koht oli nii mõnus, et planeeritud ühest ööst sai kaks... Peaegu oleks ka kolm ööd saanud, aga kutsusime end korrale. 

Võtsime suuna mööda rannikut edasi, plaaniga teha pikk sõidupäev, kui Ingemar tee ääres koopastele viitavat silti nägi. Mina natuke nohisesin endale nina alla et me-pidime-ju-pikalt-sõitma-me-ei-jõua-nii-kunagi-Cairnsi, aga see külastus oli nii vinge! Giidiga tuur valgustusega koobastesse. Esimesel pildil on ninasarvik, järgmisel jänes, näete? :) 

Koobastesse on tehtud väikene altar, kus toimuvad pulmatseremooniad ja ooperid, pea kohal nahkhiired lendamas. Seal samas ruumis istusime pinkidele, giid pani käima L. Cohen'i "Hallelujah (https://m.youtube.com/watch?v=ttEMYvpoR-k) ja pani laulu vältel tulesid järjest kustu, kuni lõpuks olime täiesti pimedas koopas. Ei olnud vahet, kas silmad olid lahti või kinni, pilkane pimedus. 

Aga siis me sõitsime-sõitsime-sõitsime! Kütusehind tõusis vahepeal 1.19 pealt 1.49 peale, levi polnud ka binokliga näha, loodus muutus järjest troopilisemaks ja iga sildi juures tegime pildipeatuse. Tee kõrvale ilmusid vaheldumisi banaani- ja suhkrurooistandused. Esimestest tean rääkida, et banaanikobarad ümbritsetakse pildil näha olevate kottidega ja maod armastavad sinna sooja minna. Noh et korjajatel toredam oleks. Banaanide "korjamist" nimetatakse "humpinguks", mille jaoks valitakse ainult heas vormis meesterahvad. Töö sisuks on nendesamuste kottide mahavõtmine, mis kaaluvad ca 80kg. Ja siis nendega j o o s t a, sest kiiresti on ju vaja. Suhkrurooistandused on nii massiivsed, et nende vahel on vilja vedamiseks raudteed.

Aga enne veel külastasime Austraalia suurimat vabalangevat koske, 268m vabalangust. Tallina Teletorn on näiteks 314m kõrge - peaaegu sama hea kui keegi sealt ülevalt pangitäie kuklasse kallaks. Endale lõbutsemiseks valisime veidi väiksemad kosed, kust saime ka liugu lasta. Looduslikud veepargid on alati nii lahedad! Nägime natuke kaugemal ka paari inimest vettehüppeid tegemas. Inx läks tegi ka paar hüpet, mis esimesel kahel korral mehe karjatama pani. 

No ja siis me jõudsimegi Cairnsi! Läks kaks nädalat, nii et hoidsime tempot päris hästi.