Täna sulgesime järjekordse peatüki Moreega hüvasti jättes. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis töötingimused muutusid ja me ei tahtnud nendega leppida. Ammugi olime plaanitud 4 nädala asemel jäänud Moreesse 8ks nädalaks. Seega polnud otsus meie jaoks otseselt raske. Lisas tööabsurdile oli pinde silmas rohkem kui üks. Meie majutus, mis oli väga hubane ja värskelt remonditud, oli samuti meie tööandja oma. Seal pidavat ka WiFi olema, aga selle 8 nädala jooksul ei õnnestunud neil seda tööle saada. Kui nii 6ndal nädalal uurisin, kas ehk saaksime siis vähemalt hinnas alandust, vastati läbi lillede, if you know what I mean, ja anti sõbralik soovitus, et McDonald'sis on näiteks tasuta WiFi. Eile käisime Moree Toidulaadal, kus oli ka meie bossi mahlaboks püsti. Tuttavad näod leti taga naeratamas, need samad, kes McDonald'sis WiFis käivad. Näitasid sõbralikult, et näete, see mahl valmib meie korjatud apelsinidest, 1$ tükk. Larissa huvi pärast ühe pudeli ostis, aga ilmselt iga teine tööandja oleks meile kõigile ühe pudeli niisama näppu pistnud ja tehtud töö eest tänanud.
Aga tegelikult olen kiivalt saladuses hoidnud, sest a) pole tahtnud ära sõnuda ja b) emas-isas-vanaemas-vanaisas muret tekitada, et juba esimesel tööpäeval Morees tekkis selle 8000 elanikuga linnakese suhtes kahtlane tunne. Me parkisime alguses autosi maja ees tänaval ja sellesamuse esimese tööpäeva hommikul oli Marki auto aken katki löödud ja varastatud kõik need 15$, mis tal autos oli. Kõik muu oli täiesti puutumata. Sisimas olime Ingemariga natuke õnnelikud, et meie auto, mis täpselt kõrval seisis, terve oli. Ühesõnaga selgus, et Moree on ühe kõige suurema kuritegevusega linn NSW-s ja kõik järgnev andis sellele kinnitust. Me pidime oma autol numbrimärgi vahetama, kuna teine üleujutatult teelt läbi sõites ära kadus. Seda vahetama minnes, see oli samuti esimesel nädalal, kuulsime kohalikus ARK-s vestlust, kui kohalik härra töötaja poole pöördus: “Mul varastati eile kaks autot ära ja üks pandi tee ääres põlema, mis ma tegema pean?” “Kus piirkonnas sa elad? Ma elan sinust kaks kvartalit edasi, mulle tehti graffiti autole.” Säm rääkis meile pea iganädalaselt jutte, kuidas kahel töökaaslasel samuti auto ära varastati ja muidugi põlema pandi ning teistel korterisse sisse murti ja voodilinad koos shampooniga omale võeti.Või kui kord poes ilmselt narkootikumide mõju all meest nägime. Või kui poodidel on kinnioleku aegadel trellid ees. Või kui Franky rongiga Moreesse sõites sai kohalikult mehelt soovituse mitte kellegagi “kohvile” minna ning nimekirja pubidest, kuhu mitte sisse astuda. Või kui tervisekeskuse administraator, see eestlasest neiu, rangelt soovitas mitte üksi jala koju minna, kuigi vahemaa oli ca 300m.Viimased päevad hoidsin ma juba hinge kinni, et hommikul ärgates ikka meie auto oma koha peal oleks. Muidugi meie majaümbrus oli kaameratega varustatud, aga kuna see varem kedagi vajadusel seganud on. Nüüdseks on viimane öö selja taga. Aitäh, Moree, et meie auto terveks jätsid!
*See oli uudise pealkiri, mis googeldades leidsin. Uudisest siiski ei selgunud, kus see veel kõrgema reitinuga koht asub.
Aga tegelikult olen kiivalt saladuses hoidnud, sest a) pole tahtnud ära sõnuda ja b) emas-isas-vanaemas-vanaisas muret tekitada, et juba esimesel tööpäeval Morees tekkis selle 8000 elanikuga linnakese suhtes kahtlane tunne. Me parkisime alguses autosi maja ees tänaval ja sellesamuse esimese tööpäeva hommikul oli Marki auto aken katki löödud ja varastatud kõik need 15$, mis tal autos oli. Kõik muu oli täiesti puutumata. Sisimas olime Ingemariga natuke õnnelikud, et meie auto, mis täpselt kõrval seisis, terve oli. Ühesõnaga selgus, et Moree on ühe kõige suurema kuritegevusega linn NSW-s ja kõik järgnev andis sellele kinnitust. Me pidime oma autol numbrimärgi vahetama, kuna teine üleujutatult teelt läbi sõites ära kadus. Seda vahetama minnes, see oli samuti esimesel nädalal, kuulsime kohalikus ARK-s vestlust, kui kohalik härra töötaja poole pöördus: “Mul varastati eile kaks autot ära ja üks pandi tee ääres põlema, mis ma tegema pean?” “Kus piirkonnas sa elad? Ma elan sinust kaks kvartalit edasi, mulle tehti graffiti autole.” Säm rääkis meile pea iganädalaselt jutte, kuidas kahel töökaaslasel samuti auto ära varastati ja muidugi põlema pandi ning teistel korterisse sisse murti ja voodilinad koos shampooniga omale võeti.Või kui kord poes ilmselt narkootikumide mõju all meest nägime. Või kui poodidel on kinnioleku aegadel trellid ees. Või kui Franky rongiga Moreesse sõites sai kohalikult mehelt soovituse mitte kellegagi “kohvile” minna ning nimekirja pubidest, kuhu mitte sisse astuda. Või kui tervisekeskuse administraator, see eestlasest neiu, rangelt soovitas mitte üksi jala koju minna, kuigi vahemaa oli ca 300m.Viimased päevad hoidsin ma juba hinge kinni, et hommikul ärgates ikka meie auto oma koha peal oleks. Muidugi meie majaümbrus oli kaameratega varustatud, aga kuna see varem kedagi vajadusel seganud on. Nüüdseks on viimane öö selja taga. Aitäh, Moree, et meie auto terveks jätsid!
*See oli uudise pealkiri, mis googeldades leidsin. Uudisest siiski ei selgunud, kus see veel kõrgema reitinuga koht asub.
No more any Moree!!!
VastaKustutaNo more(e) :) Maria
VastaKustuta