Kõige Viimasena Korjatud Apelsin ikkagi ei olnud see viimane

Üle-eelmisel nädalal läks ka Frankie meie hubasest seltsist parematele jahimaadele. Oleme The Barracksis edasi neljakesi, saksa neiu ja inglise noormehega, tööd teeme lisaks veel ühe prantslase ja saksa noormehega. Üle-eelmise nädala teisipäeval algas läbi öö kestev vihmasadu, mis tühistas järgmised kaks tööpäeva. See tõi endaga kaasa ka "külmalaine". Ma välistemperatuuri ei teagi, aga toas oli hommikul 18°C. Poole kaheksaks õhtul on temperatuur toas tõusnud 21°C-ni. Sellel hoonel sisuliselt puudub küttesüsteem ja seinad on tellistest, ilma igasuguse siseviimistluseta, rääkimata soojustusest. Kaks soojapuhurit on mõlemas puhketoas, aga see ei aita tubade kütmisel karvavõrdki. See on tüüpiline tegelikult üldse Austraalia kodudele, põrandalaudade vahelt puhub ka tuul :)

Oleme viimased kaks nädalat ilma puhkepäevadeta töötanud. Viimati jäime pooleli seal, et saame tööd jätkata puude harvendamisega. Nii see ka oli, või vähemalt ca nädalaks. Nagu kunagi kirjutasin, siis me korjasime hooaja väliselt üleküpsenud apelsine, millest oli plaan mahlakontsentraati teha. Selgus aga, et nendest ikka ei saa head mahla, millele järgnes uus plaan korjata hooaja väliselt tooreid apelsine. Ja kes neid ikka korjab kui mitte meie.

Puude pügamine: enne

Puude pügamine: pärast 

Ainus mure oli selles, et need apelsinid olid väiksed nagu tennisepallid, kuid mõned pigem golfipalli mõõtu. Me olime päris nördinud, sest kui varem korjasime päevas vähemalt 12 kasti, siis nüüd suutsime teha ainult 6. See töö ei olnud ka sama ülemuse käe all, vaid sama firma teine farm. Seega meie hea hooliv ülemus ei saanud meid kuidagi aidata. Proovisime nii ja naa, kuid ainus vastutulek oli kastihinna tõstmine 5$ võrra, poole raskema tööga. Vähe sellest, et me korjasime lihtsalt poole vähem kui varem, siis võrreldes pügamisega kaotasime me nädala lõikes ca 500-600$. Meile ei antud valikut, kui korjata ei soovi, siis harvendamist ka teha ei saa. Sealt edasi läks asi järjest paremaks, sest uude blokki sisenedes pidime kasutusele võtma ka redelid, mis töö tempo omakorda alla tõmbasid. Muide tolle farmi ülemus imestas, miks ta eelmine hooaeg pool ajast telefoni otsas veetis endale töötajaid otsides. Kokku paari kuuga oli läbi käinud 150 töötajat. 

Tühja kotiga üles, täis kotiga alla. 

Ülemus palus meil kamba peale korjata üks rekkatäis ehk 120 kasti, pärast mida lubas meid tagasi harvendama. Paar päeva pidime ootama mahlatestide tulemusi, mille positiivne tulem tähendaks, et me peame jätkama nende roheliste toorete apelsinide korjamisega. Võite 3x arvata, mis sealt tuli... Piisas ainult ühest? Õnneks aitas meie vana hea ülemus meid saksa neiuga välja ja ütles, et võtab meid tagasi oma farmi harvendama. Poisid pidid kahjuks korjamisega algust tegema. Ingemar ütles koha üles ja ka mina teen harvendamist kuni reedeni. Natuke ajab see plaane sassi, sest kõik tuli kiiresti ja ootamatult, kuid teisalt oleme siia jäänud nagunii kauemaks, kui algselt plaanis oli.

Not too happy 

Firma omanik on muidu niisama miljonär, kellel apelsinid on lihtsalt kõrvaläri. Põhisissetulek on puuvilla ja teravilja kasvatamine. Ja vähemalt backpackerina teenib nendes kahes äris kõige rohkem. Meie ülemus rääkis näiteks, kuidas Suur Boss, 60ndates, kinkis oma pojale, 40ndates, lennuki. Ühel päeval oli nii muuseas olnud järgnev vestlus: Isa: "Ma ostsin sulle lennuki." Poeg: "Aga ma ei taha lennukit." "Sa pead küll kõige tänamatum poeg olema."