No eks ta ju arvata oli, et kui ühel nädalal tuleb kolm postitust korraga, siis edasi on tükk maad vaikust. Päris plaanitud see küll tegelikult polnud. Tagant järgi tulevad postitused pole ehk nii huvitavad, sest emotsiooni ok neis võib-olla veidi vähem, aga näis. 

Et siis ei teagi, kuhu viimati jäin ja mis räägitud on saanud, aga pärast tomatifarmi võtsime suuna Sydneyst 2h jagu ülespoole, kus ootas meid töö viinamarja korjajatena. Nüüdseks oleme seal töötanud juba neli nädalat. Töö ise ei ole jällegi üldse raske, ütleks isegi, et tomatifarmis oli kohati raskem. Meie kohustused viinamarjaistandustes piirduvad ainult ja ainult viinamarjade korjamisega. Ok, meesterahvad peavad vahetustega ka bucket boyd olema, kelle ülesandeks on täitunud ämbrid traktori taga haagises olevasse konteinerisse kallata. Selle jaoks peame iga kord, kui ämber täis saab, keskmiselt nii iga 3-5minuti tagant karjuma: "BUCKET!" ja siis loodetavasti bucketboy kuulis sind ja tuleb vahetab selle tühja ämbri vastu.

Tööd pidi jaguma alguses 4-6h päevas, hiljem pikemalt. Lisaks oli öeldud, et kui tööga on alustatud, kuid hakkab sadama, siis saame 4h kindlasti kirja. See aga jäeti vist targu ütlemata, et igaks päevaks ilmselt tööd ei jagu. Nii oligi esimene nädal meil 4 tööpäeva, teine nädal 2 tööpäeva, kolmandal jälle 4 ja see nädal saime esimest korda 5 päeva tehtud. Tööpäevade pikkused varieerusidki 4-7h vahel. Iga õhtu saame sõnumi kohaga, kus järgmisel päeval korjamine toimub. Enamasti istandused korduvad, vahel on sama farmi teine valdus, vahel täiesti uus koht ja teist korda sinna ei satu.

Päikesetõusuga algab töö 

Üks mürgine tegelane, Redback. No worries, tema tõttu pole mitukümmend aastat keegi hinge heitnud 

15 minutit pausi 

Transportreerume 

Aa, ja korjame veini tegemise tarbeks, mitte söömiseks (kuigi ise oleme küll viinamarjadest punnis), vääääga magusad on teised! Mis ühtlasi ka tähendab, et meid ümbritseb kümneid (täpsemalt 140) veinikeldrit, kuna Hunter Valley on päris rohkete istandustega piirkond. Üks päev kolasin pinterestis ringi ja ühes järjekordses soovitustelistis oli kirjas ka Hunter Valley külastamine - ja mina julgen ka soovitada! Päris populaarne on näiteks Sydney elanikel nädalavahetuseks siia sõita, külastada veinikeldereid (khm, tasuta veinidegusteerimine), šokolaadivabrikut (sai ka tasuta maitsta, kuid ainult nii palju, et me ostsime siiski ise juurde) , juustupoode ja ehk ka kuumaõhupalliga päikesetõusu nautida (kuigi... ca 270$ per inimene. Ei pea vist ütlema, et me passime).

Veinikeldris töö vilju proovimas 

Või siis juba vaadiga 

Või siis lihtsalt viinamarju nomnomnom

Veinikeldrite külastamiseks on eraldi tuurid, mis aitavad vältida dilemmat, kes peab ennast autorooli jaoks hoidma. Tubli degusteerija saab ennast päris kiirelt svipsi juua. Nii näiteks teise veindikeldri lõpuks. Kuigi selle jaoks peab ehk olema ka natuke nahhaalne ja muudkui ise küsima, et sooviks seda ka maitsta. Või siis ikkagi kogu aeg nentima, et see on natuke liiga kuiv... Nüüd sai jälle liiga magus... Prooviks hoopis valget veini? Üldjoontes võiks ikkagi pudel näpus lahkuda, kuigi suuremates keldrites on ka rahvast palju ja ei pea päris pilk maas välja hiilima. Ahh tagasi töö juurde!

Vahel ütleb aga see õhtune sõnum hoopis: "Sorry guys, no picking tomorrow." Põhjuseks näiteks, et suhkrutase pole piisavalt kõrge või viinamarjad pole maha jahtunud kuuma ilma tõttu.

Tööandjate suhtes on kahetised tunded. Meie ei tööta otseselt ühegi viinamarjaistanduse jaoks, vaid oleme tööjõud, keda suunatakse, kuhu vaja. Seega on meil alati lisaks antud farmi töötajatele kohal ka vähemalt üks meie otsene ülemus, kes on supervisori rollis.

Algas see juba esimese päeval, kui meil paluti olla kell 12 McDonald'sis. See pole kusjuures midagi imelikku, sest samal ajal, kui me ootasime, nägime ühte seltskonda automüügi pabereid täitmas, ühte tööintervjuud ja veel mingi ametliku moodi kohtumist. Küll aga oli imelik, kui 15min hiljem neid ikka ei olnud ja olime teinud neile juba mitu kõne, paluti lõpuks meil oma autoga neile järgneda, et sõita backpackerite hostelisse, kus toimus tegelik miiting. Kusjuures sõit kestis 5 minutit ja hiljem kuulsime, et teised olid seal 12st saati neid oodanud, ning ainult meid oli McDonald'sse juhatatud. Supervisoreid on 3, kellest üks on põhinaine, kellele aeg ajalt meeldib öelda, et oleks ikka tarvis kiiremini oma käsi liigutada. Ühte meest kutsume Ingemariga "salanärvariks", sest ta näeb täpselt selline välja nagu oma sunnitud naeratuse ja malbete sõnade taga läheb kohe koju ja... Loodetavasti ei tee kellelegi halba. Kolmas on esimese vend, kellel on üks käsi küünarvarrest saati amputeeritud ja kui ta eesti keeles räägiks, siis ta ilmselt susitaks S-i ja ütleks R-i asemel L. Esimene ja teine on vist abikaasad. Muidugi pole keegi neist Austraaliast, vaid vend ja õde, mustanahalised, kuskilt väikselt saarelt ja Salanärvar Türgist. Salanärvar pole ennast veel reetnud, kuid ühekäegamees muutus küll ühel vihmasel päeval päris... Sõimavaks? Peaks vist uue lõigu siinkohal tegema.

Nimelt oli see, nagu öeldud, vihmane päev. Esimesed tunnid läksid libedalt, saksa poiss heitis musta huumorit ning prantslaste seljakotist tuli hardstyle-i ja träänsi (kuigi mitte just number 1 muusikaeelistus kell 6 hommikul). Tõrvaks meepotis oli mingi uus tegelane, kes ennast suure asjapulgana tundis, muudkui käis ja targutas. Näiteks oleme kogu aeg korjanud kobaraid neid kääridega lõigates, kuid tema leidis, et peaksime neid kätega lihtsalt lahti rebima. No mis meil proovimise vastu saab olla, aga saime peagi aru, et see pole üldsegi efektiivsem, mille peale ta muidugi tuli uuesti ütlema. Ühelt tüdrukult oli isegi käärid ära võtnud. Meie arusaamise järgi oli ta n-ö lisa-supervisor ja ühekäegamehe sõber, kes küll oli 100% austraallane. Tema põhiülesanne tundus olevat bucketboyde tööd organiseerida (ja ka ise seda teha). Peagi hakkas vihma sabistama, kuid jätkasime korjamisega. Iseenesest ei tee vähene vihm midagi, sest õhutemperatuur on üpris soe nagunii, kuid kui vähest vihma tuleb pikalt, siis muutub pinnas väga sopaseks ning oma roosa tossu asemel näen ma ühte tohutu mudahunnikut, mis muudab liikumise ja eelkõige jala raskuse märgatavalt raskemaks. Ega korjajate liikumiskiirus seal väga metsik ei olegi, aga bucketboyd oma küll, kes veavad korraga 2-3 ämbrit igaüks kaaluga ca 5-7kg kohati mitmekümne meetri kaugusele. Loomulikult töö muutub sellistes tingimustes aeglasemaks, ma vahepeal meelega korjan aeglasemalt, et vaesed bucketboyd ei peaks liiga tihti ämbrit ära viima. Aga see uus tüüp kihutas aina tagant, kogu aeg kiiremini - kiiremini! Ja mitte nii väga korjajaid, vaid just ämbrite vedajaid. Ühel tüübil läksid suure mudaraskuse tõttu tossuõmblused katki, üks tüdruk oli samuti hoopis sokkides, sest tossud kadusid muda sisse ära. Vahepeal saime ka päris korraliku paduka, mille peale üks farmitöötajatest helistas omanikule, et kuule päris kõvasti sajab ehk lõpetaks, kuid jätkasime, sest viinamarju oli vaja. Olgu öeldud, et igaüks võis muidugi alati lahkuda, kuid me Ingemariga selleks vajadust ei näinud, meil oli üpris hästi kõik. Ja keegi teine ka ei lahkunud, kuigi üks bucketboy ühel hetkel viskas küll ämbrid maha ja ütles, et talle aitab, aga päris ära ta siiski ei läinud. Ja ühe saatsid farmerid ära, sest ta oli telefonis. Mõnel hakkas vihma käes lõpuks ka külm, kuid meie külma jällegi ei tundnud, samas kanname me ka suht ainsatena iga ilmaga pikka varrukat. Ja bucketboyd lausa jooksevad ridade vahel, sest mõne meelest ei tehta piisavalt kiiresti. Ma ei saa öelda, et ma teaksin konkreetselt, kui kiirelt või aeglaselt keegi töötab, sest enamast vahin ma viinamarju ja oma ämbrit, kuid sellegipoolest ei ole normaalne vihma ja mudaga, või isegi imeilusa ilmaga, kedagi kiiremini tööle sõimata. Ühel hetkel üks poiss läks ühekäegamehe juurde ja küsis, väga viisakalt: "Miks sa minuga ilusti ei võiks rääkida?", millele sai vastuseks, et ta töötab laisalt ja muu vihakõne, aga lõpuni arutatud nad ei saanudki, sest farmitööline suunas nad eraldi. Päev lõputundidel tuli jälle vana hea, et viimased poole tundi on jäänud, töötame kiirelt! Mille peale üks hollandi neiu küsis, jällegi äärmiselt viisakalt, et miks me kiirustame, kui me saame nagunii iga päev pigem vähe tunde kui palju. Laias laastus sai ta vastuseks, et aeglased korjajad vallandatakse... Kõik see on muidugi tühi loba, mõned korjavad nagu teod ja siiamaani alles.

Lisaks on pidev vassimine. Kunagi ei või kindel olla, et järgmine päev on tööpäev, isegi kui nad eelmisel päeval ütlevad, et homme 100% korjame. Me saame ju aru, kui ilm on halb või marjad pole valmis, polekski vaja lubada, et kindlasti korjame.

Üks nädalavahetus käisime lainetega jagelemas 

Aga kuigi töötunde on vähem ja seetõttu ka palk kordades väiksem, on meil siiski hea meel keskkonnavahetuse üle. Töögrupid on suured, olenevalt päevast 10-20 inimest, ja kõik on working holiday viisaga seiklejad, kelle hulgas on prantslased, sakslased, jaapanlased, lõuna-korealased, kanadalased, iisraelane, hollandlane, inglased ja kindlasti mõni rahvus veel. Oleme tutvunud ja sõbraks saanud paljude inimestega ja kohanud palju huvitavaid inimtüüpe. Tomatifarmis olid päevad üpris omaette hoidvad ja möödusid üksi nokitsedes, siis siin saab pidevalt suhelda ja oi-kui-palju oleme teiste riikide kohta teada saanud - kellel on sõjavägi, kuidas koolisüsteem toimib, kas jalgu sobib lauale panna.

Ja üks asi, millest võiks ehk eraldi postituses mõtiskleda, aga kes teab, kuna selleni jõuab - päris mitu inimest on küsinud, mis keelt me Eestis räägime, kuid teisalt on päris mitu kord kuuldud ka, et teavad Eestit eurovisoonilt. Ausalt, teiste riikide inimesed ei tea väga meie riigist midagi, isegi mitte sakslased, kes ju ometigi meil üpris lähedal pesitsevad. Kui siis ainult, et laias laastus asume me kuskil üleval. Ma ei ole absoluutselt kursis selle aasta eurolauludega, kuid ma olen üpris kindel, et mina eelistan tulevikus eestikeelseid laule. Sest meil on olemas oma keel. Esimene kord, kui minult seda keeleküsimust küsiti, hakkasin naerma, päriselt ka? Aga teine kord sain juba aru, et see on ju päris kurb.

Ja Austraalia päeval sõime austraalia hot dogi 

Isegi ookean kõrvetab

Nüüd tuleb küll postitusi nagu seeni pärast vihma. Tegelikult tahtsin järgmisena uuest tööst kirjutada, aga see jääb siis järgmiseks... Ilmselt. 

Täna hommikuks oli meil broneeritud surfitund, kuid kell 6 tuli sõnum, et halbade olude tõttu jääb tund ära. Ilm oli siiski ilus ja võtsime ikkagi suuna randa. Olime just liivale jõudnud, kui üks noormees meist mööda minnes ütles, et rand just suleti - midagi ütles põhjuseks ka, aga me ei saanud aru. Me viskasime sellegipoolest liivale pikali ja päevitasime veidi, ei olnud liiga kuum ja tuul jahutas mõnusasti. Punane lipp lehvis, kuid vees oli näha mõnda surfarit ja paar kutti käisid aeg-ajalt vees palli loopimas. Me arvasime, et punane lipp on lainetuse pärast, tundus olevat vähe agressiivsem teine. Aga järgisime keeldu ja ise vette ei läinud. 

Tunnikese päevitanud, võtsime mööda kallast suuna poolsaare tipus oleva majaka poole. Meie eest jooksis just paar surfarit vette ning jäime veepiiril seistes vaatama, kuidas nad läbi lainete endale järjest kaugemale teed rajasid. Kuni ühel hetkel tundsin, kuidas mu jalg tohutult kõrvetab. Ja seal ta oli, minu vasaku labajala peal - bluebottle. Lükkasin kiirelt sandaaliga millimallika jalalt, kuid kõrvetav tunne ei kadunud kuskile. Mäletan, et Liis rääkis, kuidas Sassil Tais sarnane lugu oli, ja sellest oli mul meeles, et ca pool tundi tuleb lihtsalt ära kannatada. Eks ma siis kannatan, liikusime edasi majaka poole.

Mina ei julge enam elutuid variantegi puutuda :D https://m.youtube.com/watch?v=ZH4YjdMN18E

Paari minuti jooksul aga tundsin, kuidas sama jala reie sisekülg hakkas valutama, aga ma ei saanud aru, kas see on lihtsalt lihasvalu ja kerge krambitunne või on see meduusi tõttu. Võtsime suuna rannaliivalt ära, valu lõi vaikselt ka vasakule alakõhtu. Mitte piinav ega suur valu, aga siiski tuntav. Vaikselt tundsin, kuidas mul hakkab järjest rohkem palav. Küsisin igaks juhuks Ingemarilt, kas ta tunneb ka, et siin on palavam. Ei tundnud. Uus suund - rannavalve. Nende putkani oli vast mõni minut minna, aga kõndida oli juba päris vastik, reis valutas, palav oli, jalg kõrvetas, tekkis nõrkus. Rannavalve teadis kohe, mida teha: kaks nooremat neidu ja üks vanem meesterahvas juhatasid mind sisse, panid ämbri kuuma vett täis ja lasid mul jalg ämbris istuda. Enesetunne läks järjest halvemaks. Valu alakõhus ei kadunud samuti, tundsin, kuidas olen näost täiesti kaame ning särgi higitasin järgmise 15 minuti jooksul peaaegu üleni märjaks. Tohutu nõrkus, tahtsin ainult pikali visata ja kergelt hakkas ka süda pahaks minema. Juba jõudsin mõelda, et soov professionaalsest huvist siinseid haiglaid näha (turist missugune), läheb vist vähe teistmoodi täide.

See on mu vasak jalg :D Kergelt on näha punetust ja vööti jala peal. 

Rannavalve seletas, et see on reaktsioon meduusi mürgile ning olenevalt inimesest mööduvad sümptomid poole kuni nelja tunniga. Kuum vesi peaks piirama mürgi levikut. Täna oli päris mitu inimest kõrvetada saanud, üks naine läks isegi šokki ja viidi haiglasse. Kuum vesi ei tundunud mulle leevendust pakkuvat, selle asemele pandi jalale külmakott. Külm higi muudkui voolas, Ingemar ütles, et olin nagu narkar valge näo ja siniste silmaalustega. Ingemar läks autot lähemale tooma ning kaks rannavalve neiut jäid minuga. Õnneks hakkas vaikselt paremaks minema, kuid pidin siiski nentima: "Oh man, this thing sucks". Rannavalveneiud polnud üldse kunagi kõrvetada saanud (üks siiski varbaotsast, aga ei midagi hullu). Õnneseened :D Tundsin ennast järjest paremini ja olin valmis autosse minema. Nii pool tundi pärast kõrvetust oli juba tõesti täitsa hea enesetunne ja kõik oli möödas, kuid valu jalal on on püsinud kuni õhtuni ja püsib ilmselt paar päeva. Selline tunne on, nagu oleks hüpeka uuesti ära väänanud - astudes küll ei ole valus, aga puhkeolekus valutab päris kenasti. Aga üldiselt viskan endale high five ja olen õnnelik, et mu keha poole tunniga asjast jagu sai nelja tunni asemel. See oli ikka päääääris halb pool tundi. Ja kuigi minul haiglasse asja ei olnud, siis pakkus ikkagi sel hetkel lohutust, et reisikindlustus tagataskus on.

Meenutus suvest, kus välimus oli kehvem, aga tunne on peaaegu sama 

Kui isegi murule astuda on kuum

Ma isegi ei oska enam arvata, mis ma oleksin varem mõelnud, kui keegi ütleb, et väljas on 45°C. Kas ma oleks mõelnud "appi kui kuum" või "teised saavad hakkama saame meie ka". Võib-olla Eestis rannas 30°C olles, oleks ikkagi keeruline olnud veel 15°C juurde mõelda... 

Kuigi olen varem ka kirjutanud, et oleme siin 40+kraadiga rinda pistnud, siis alguses oli see ainult kasvuhoones ja lühikeseks perioodiks, nii tund - paar. Siis teadsime, kui füüsiliselt väga lihtsalt tööd tehes (istud ja liigutad ainult käsi) higi jooksma hakkab, siis on 40°C käes. Seda oli tavalisest tunniks-kaheks, keskpäeva paiku. Tööpäev sai läbi ja oli jälle hästi. Vahepeal oli väljas ka 40°C ringi, kuid meil oli toas mõnus konditsioneer ja kuumust tundsime ainult toast autoni ja autost poeni. Aga see nädal... See oli midagi uut.

Algas see teisipäeval. Töö juures oli täitsa hea olla, alustasime kella 6st ja lõpetasime poole 12neks. Pärast tööd tulime koju ja mõtlesime ujuma minna linnast läbi jooksvasse jõkke. Ei mõelnud, läksime ka ikka. Siin oli keskpäev, nii 40°C ringi. Oli kuum, liiv oli ammugi liiga kuum, et jalga seal üle 2 sekundi sees hoida ning muru oli samuti pealeastumiseks peaaegu liiga kõrvetav. Muideks, saime vist isegi uudistesse! Olime jõe ääres, kui üks auto hooga kohale sõitis. Väljusid peenes punases kleidis ja kontsakingades naine ning mees kaameraga. Hõikasid meile: "Hey, you wanna be in the news?" ja värbasid lisaks ka paar teismelist neiut videosse. Me läksime niisama ujusime jões ja tüdrukud tegid köiega vettehüppeid. Tundus küll, et mees filmis rohkem neidusi, seega ei tea, kas jäime üldse peale. Ühel hetkel blond näitsik hõikas kaameramehele: "Film swimming estonians too!". "ESTONIANS? Where!?" :D Kuigi sama päeva õhtul kell 7 oli klipp uudistes, läks meelest vaadata.

See jõgi ja koht on nagu Tartu. Pilt on tehtud tõusu ajal, keset jõge oli vesi Ingemaril kõhuni. 

Pärast ujumist, ei saanud ikka piisavalt jahutust ja tulime koju. Kuumus väsitas ja pikutasime. Ikka oli liiga palav, sest konditsioneeri uuesn toas meil pole. Lebotasime mitu tundi, kuid tundsin iga minut, et liiga palav ja paha on. Otsustasime poodi minna, seal ikka hea jahe. Ja kui ma juba tundsin, et toas on nii paha ja palav, siis välisust lahti tehes... Selline tunne, nagu kui ahjus süüa teed ja siis ahjuukse avad, kõik kuumus pahvatab näkku. Õõõõõh kui halb. Kell oli siis juba 6 paiku õhtul ja temperatuur oli 46°C. Käisime poes, saime lõpuks maha jahtuda. Pärast ei tahtnud veel koju minna ning läksime pubisse veidiks istuma. Iga kord, kui pidi õues kõndima, oli vastik. Kui õhtul koju tulime oli toas juba parem, võtsime omale tuppa lisaventilaatori ja öö oli isegi täitsa mõnus.

Järgmine päev olime targemad. Pärast tööd käisime kohe kodus duši all, seejärel läksime kohe poodi, sõime, ja seejärel läksime raamatukokku arvutisse. Raamatukogud on siin taevaõnnistused, nii jahedad! Istusime seal paar tundi ja siis läksin käisin basseinis ujumas. Õnneks hakkas ka juba temperatuur kolmapäeva õhtul langema. See on siis 30°C peale :Dn Järgmine päev oli juba nagu Eesti suvi.

Kõibk see kuumus ei lõppenud muidugi tagajärgedeta. Samal ajal, kui meie ülekuumenemist vältisime, oli meist ca 15 km kaugusel palju suuremad mured.

Nägime ka meie töölt koju sõites, et suitsupilv on kõrgel. Teedel olid sildid, et osa teest on põlengu tõttu suletud. Väga kurb ja abitu tunne tekkis. Kohalikud vist küll ülemäära ei muretse. Küsisin meie koduomanikult ka, et kas ei tekita hirmu selline pidev oht ja nii suur tulekahju peaaegu ukse taga, aknast oli isegi leeke näha. Aga ta oli väga rahulik ja ütles, et nad on väga head oma töös ja eriti majade kaitsmises. Tulekahju saadigi sama päeva õhtuks kontrolli alla. 

http://www.dailytelegraph.com.au/news/nsw/evacuation-warnings-issued-as-multiple-fires-in-kurri-kurri-region-burn-out-of-control/news-story/6a4d33eb7de6ac83d5d11a0aaea8815a

http://www.abc.net.au/news/2017-01-18/homes-ablaze-as-firefighters-tackle-hunter-valley-bushfires/8191438

Ja vinguhaisu oli ka meie koduni tunda... 

Soomet ei ole olemas!

Teate, ma usun, et maa on lame. Eile nägin uudist, et Soomet ei ole olemas (https://eestinen.fi/uudised/maailmas-levib-teooria-et-soomet-pole-tegelikult-olemas/) ning mul on alust uskuda, et ka see on täiesti tõsi. Olen ka ise jõudnud jälile ühele vandenõu teooriale, mis saab ilmselt olema minu ristiks siin elus kanda - känguruid ei ole olemas! Me oleme olnud siin juba kolm kuud (peaaegu) ning nüüdseks liikunud ka 200km Sydneyst üles ja ikka mitte ühtegi. 

Vähemalt sisalikud on olemas. Ja õnneks on loodus ikka tasakaalus, ükspäev nägin kui naabri kass, sisalik hambus uhkelt mööda kõndis. 

Tegelikult mõtlesin kaua, kas panna postituse pealkirjaks hoopis: "Hakkame veganiteks!", aga tundsin, et see polnud eelneva info kõrval nii oluline. Täna pakkisime oma kohvrid vanas kodus, et sõita uude potentsiaalsesse elukohta. Kuigi lootused olid kõrged ja midagi muud meil tänaseks välja vaadatud ei olnud, siis 100% me ei teadnud, kas pererahvas meid endaga ühe katuse alla võtab, sest soovisid meid enne ikkagi ka oma silmaga üle kaeda. Jõudsime kohale kella 5 paiku õhtul ja tegime tutvust Camille'ga, kes on massöör ja joogaõpetaja, Felixiga, kes on loomaravimitega tegelev keemiateadlane, Janaga, kes on 3-aastane tütar ja Jasminiga, kes on koer. Üks beebi peaks ka tegelikult olema, aga tema tegi beebiund. Nad on sellised hästi rahulikud ja alati naeratavad ja korrektsed ja kergelt boheemlaslikud ja üdini positiivsed (vähemalt naine) (ilmselt mees ka ikka), kes on juba 10 aastat ühte tuba oma elu jooksul oldud kodudes välja rentinud. Nagu juba ilmselt jutust aru saada, siis sobisime neile küll. Aga nüüd on meil tarvis Ingemariga veganiteks hakata, sest köök on lihavaba. Küll aga munad ja piimatooted on nende jaoks ok, neil endil tagaaiaski 7 kana. Ma küll kahtlustan, et ilmselt me siiski patustame ja võtame töö juurde lihapoolist kaasa. 

See mees on Gary, kes on tegelikult meie nüüdseks eelmise elukoha omaniku sõber, kuid oli seal külas nii oma 3 nädalat vast ikka. Kõndis iga õhtu veiniklaas näpus ringi ja oli tore jutukaaslane. Muidugi andsime ka talle väikese Vana Tallinna. 

Uus linnake on hoopis teistmoodi. Kuigi suurust me vist veel hästi ei hooma, oleks esmane võrdlus Võruga (võib-olla mängivad rolli ühesuunalised tänavad, mida siin veel kohanud ei olnud). Linna nimeks on Maitland. Me tegime omakeskis nalja, et sai Ingemari järgi siia kolitud. Nimelt tomatifarmis kutsus Nick teda kogu aeg "mate" (kaaslane, sõber, paarimees), sest nimi oli tema jaoks vist keeruline meelde jätta. Aga kuna ta on hindu, siis see kõlas rohkem nagu "mait" ja noh, see ju täitsa nimi eesti keeles. Ja nüüd elamegi Maitlandis :D Aga esmamulje linnakesest on selline pisike, hubane, väiksed madalad kohvikud-salongid-poed tihedasti tee ääres reas. Veidi arhitektuurilt nagu USA westerni filmist, kergelt kaboilik. Kuigi meie majake on linnakeskusest mõned kilomeetrid jällegi eemal ja arhitektuurilt täiesti tavaline elamu. Siinsetest majadest võiks täitsa eraldi postituse teha, või siis võib olla just mitte, sest kohati tundub see nii kole ja vale, kuidas täiesti eriilmelised ja maitsetult ehitatud kodud kõrvuti seisavad. Meenub, kui Ingemari õe sõber Mehhikost külas käis, kelle suur kirg on ajalugu. Jalutasime Tartu kesklinnas Jaani kirikust mööda ning jäime arutlema, et kuidas küll on kunagi lubatud ehitada vanalinna 3korruseline (või on see 5korruseline?) paneelmaja ning kas kunagi võetakse ka sellega midagi ette. Noh, et üldmulje oleks ühte auku. Aga Filiberto arvas just, ajaloolalsele kohaselt, ja nüüd mõtlen ka ise nii, et see just peegeldabki seda kultuuri osa, et kunagi on olnud siin linnas inimesed, kellel oli sellistest asjadest täiesti ükskõik. Ning need kaks maja, kirik ja paneelmaja kõrvuti Tartu vanalinnas, kirjeldavad seda lugu imehästi. Ja sama kehtib ka siin. Päris kõvasti annab siin ringi liikudes tunda, et sellel riigil on niivõrd lühike ajalugu (jätame jälle aborigeenid meelevaldselt kõrvale). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Uus töökoht on (loodetavasti) viinamarjade korjamine. Esmaspäeval saame Maccas (see on McDonald's, kui juba meelest läinud) kokku ja tegeleme paberitega. Kuna mulle tundub, et siin ei saa milleski kindel olla, vähemalt tööasjus, enne kui esimene tööpäev on selja taga, siis ei julge veel ausalt öeldes hõisata, et meil on nüüd töö. Aga teoreetiliselt peaks töötunde olema tulenevalt ilmast 4-8h 5 päeva nädalas, tunnipalgaga 19$. Tomatifarmis oli teenistus mõnevõrra parem, aga no mis sa teed. 

Vahepeal on siin mingisugune kuumalaine vist olnud ja Felix ütles, et Sydneys oli vist isegi aegade öö kuumarekord. Kontrollida ei viitsi... Aga kuum on olnud küll, isegi pärastlõunal kella 3-4 paiku oli 44°C! Ja kui siis saime konditsioneeri embuses oma koopas olla, siis nüüd seda luksust enam ei ole... On ainult laes tiirlev tiivik. Ma juba kujutan ette, kui Eestis olles saan kõikidele öelda, kes kuuma üle kurdavad: "Oh, see pole veel midagi. Kui mina Austraalias elasin, vot seal oli alles kuum! Ei olnud termomeetrit tarviski, kui ilma liigutamata higi voolas, siis teadsid, et nüüd on küll juba 40°C. Ja isegi 46°C sai tööd tehtud!"

Tundub, et pelikanid on ka ikkagi olemas, kuigi päris kindel ei ole. 

Elu õpetab

Oeh, ei teadnudki, et nii mõnus on vahepeal mitte midagi teha. Eile lebotasime terve päeva kodus, lugesin raamatut, veidi otsisime tööd. Õhtuks tundsin, et olen nii palju vertikaalis olnud, et võiks jooksma minna. Tegimegi Ingemariga õhtul 7 paiku kerge jooksutiiru, pärast mida koduõue basseinis vettehüppeid harjutasime. Ingemar tahtis veidi füsioharjutusi teha, nii et tegime veidi harjutusi nuudliga. Täna hommikul olime jälle päikese käes, tegin endale basseinis vesiaeroobika tunni. Täna on ainult üpris kõrvetav ilm, pool päeva olen pigem toas konditsioneeri embuses tööd otsinud. Töövariante paar tükki on, aga siin kehtib reegel kes ees, see mees. Lisaks kehtib sama printsiip ka asukoha suhtes ehk eelistatud on need, kes on lähemal ja saavad ka sellevõrra kiiremini tööga alustada. Kuigi nüüdseks on meil alles teine vaba päev ja lebotada on tore, oleme siiski juba valmis uuesti tööle asuma :D

Mina (liiga) vaimustuses olemas riidekombost: mina üleni mustas, Ingemar üleni sinises 

Nüüd peaks vist kirjutama ka mitte nii toredast. Kolmapäeval käisime uut autot ostmas. Meil oli samas regioonis valitud 3 autot, siin tõesti pigem ei olda vastutulelikud auto müümise osas. Üks omanik ütles, et täna ikkagi ei sobi, ühega ei saanud kontakti, kolmas oli nõus rongijaama vastu tulema. Tegelikult oli neljas ka, aga talle sobis ainult nädalavahetus. Kolmas, võrdlemisi noor poiss, müüs 2003a Jeep Cherokee-d. Kuulutuses oli küll kirjas, et on õlileke, kuid väidetavalt ca 300$ töö. Auto tundus enam-vähem, oli veidi austraallastele kohaselt räpane, pagassis oli ta tööriistu vedanud, seega ka seal oli veidi rohkem kulumist/määrdumist. Iseenesest läbisõit oli 176000km ehk võrdlemisi hea ning rego kuni septembrini (rego võib vist võrrelda laias laastus tehnilise ülevaatusega, kuid seda väljastatakse olenevalt auto seisukorrast kas pooleks või terveks aastaks. Tihti on rego pikkused pigem paar kuud. Hind oleneb auto suurusest, Jeebil on hinnaks ca 1000$). Hinnaks küsis ta 3200$. Me olime mõlemad VÄGA kahevahel, kaua mõtlesime, kas osta või mitte. Ta näiteks väitis, kui kapoti alla vaadata tahtsime, et ta ei olegi seda lahti teinud ja ei osanud seda avada, eks siis googeldasime, kus klapp asub. Saime hinna kaubeldud 2800$, kuid ikkagi ei öelnud kohe oma jah-sõna. Vahepeal vaatasin igaks juhuks Gumtreest (koht, kus saab kõike osta, tööd leida ja kodu rentida), et mis hinnaga veel samad autod müügis on, ning hinnaklass oli pigem 4500-5500$. Lõpuks, mingil põhjusel, auto siiski ostsime. Ausalt öeldes ei olnud meil kummalgi ära sõites head tunnet. Õlileke andis märku tossuna kapoti alt, kuid Magnaga oli meil sama lugu ning Magnaga mehhaaniku juures käisime, ütles ka tema paranduse hinnaks ca 300$. Reedel viisime Jeebi mehhaaniku juurde, et teeks autole üldkontrolli ja... Äärmiselt hädavajalikke tööde hind 1800$. Me otsustasime auto töösse anda, homme saame auto tagasi. Me loodame autoga veebruari lõpuni sõita ja siis uuesti ära müüa hinnaga, mis Gumtrees teistel sellistel Jeepidel on ehk 4500-5500$. Tõenäoliselt on veel võimalus nulliga välja tulla. Me üritame ikka positiivsema poole pealt vaadata, sest nurisemisest ja hurjutamisest nagunii kellelegi kasu pole, endal teeme ainult meele mõruks. Oleme õnnelikud, et selline loll ost sai tehtud Austraalias, mitte Eestis, sest siin on rahaliselt lahedam auto ikkagi ära parandada ning see ei löö meid jalult maha. Võtame kõik õppetunnid kaasa: varume autoostuks kannatust ja aega-olime natuke sundolukorras, sest plaanis on see nädal ära sõita, võimalusel ei müü enda autot enne uue ostmist maha, pigem ei osta autot nii noorelt mehelt (ta oli 91 sündinud), enne nii kalli auto ostmist käime enne ostu mehhaaniku juurest läbi (100$ mehhaanik vs 1800$ parandus).

Bye - bye, Sorbello family farm!

Täna oli meil viimane päev tomatifarmis. Veidi kurb on ka, kuna inimesed olid toredad, tööd jagus 6ks päevas nädalas ja palk oli hea. Ausalt öeldes pole kindel, kas leiame veel nii mõnusat kohta :D Nädala alguses tulid tööle kaks saksa noormeest, kes ütlesid ka, et see on senimaani parim koht. Viimase tööpäeva puhul oli Ingemar pildistamistujus :)

Kuhu läheme - veel ei tea, aga järgmine nädal peaks andma vastuse.

Unimütsid

Head uut aastat! :) Meie lihtlabaselt magasime uue aasta alguse maha... Laupäev oli tööpäev kella 14ni, pärast tulime koju ja juba siis pikutasin ca 1h. Vahepeal ärkasin, sõin ning olin ikka väsinud, magasin veel paar tundi. Kuna me müüsime reedel oma auto maha, siis kahjuks ei saanud me linna ilutulestikku vaatama minna. Sellest oli tegelikult väga kahju, kuna see on (oli) päris suurejooneline. Selleks õhtuks oli küll lisatud busse ja tramme, aga mitte siiakanti, kus meie elame. Selle asemel mõtlesime siis kõndida ca 45min lookout-i, kus teadsime linnale ilus vaade olevat. Enne kella 10t viskasime aga veel korraks pikali ja... Ärkasime kell 3 öösel :D Niipalju siis sellest. Aga keha oli pikast ja võrdlemisi raskest töönädalast väsinud. Peaaegu terve nädal on kasvuhoones temperatuur tõusnud üle 40°C, üks päev isegi 46°C. Läksime magama tagasi ja ärkasime alles kell 9.

Nii siis jõimegi aastavahetuseks mõeldud šampust hoopis hommikul

Auto müüsime maha uutele töötajatele, kes on kaks noormeest Indiast. Muideks Indiast working holiday visa-ga, millega meie oleme, ei pääse. Nemad saavad sisuliselt ainult õppimise viisaga ja korra riiki pääsedes edasi skeemidega, kui on soov kauemaks riiki jääda. Aga neil oli vaja autot, et hakata tööl käima ja meie töödejuhataja Nick pakkus neile kohe meie autot, teades et meil on plaanis müüa. Ta ka põhimõtteliselt müüs hea jutuga meie auto neile maha :D Kuigi ise ei tea meie autost eriti midagi, aga jutt jooksis hästi. Võrreldes ostuga jäime 100$ kasumisse, kui silm kinni pigistada ja uue aku ostmist mitte arvestada. Aga nüüd oleme jälle jalamehed, õnneks tööle minekuks korjab töökaaslane meid peale ja poodi saame majaomaniku, töökaaslase või ühe teise üürilisega. Muidugi nüüd on uue auto ostmine jälle keeruline, sest ilma autota ikka väga aeganõudev kuskile pääseda. Õnneks on küll töökaaslased, majaomanik ja teine üüriline pakkunud kõik võimalust meid kuskile ära viia, aga noh natuke palju on paluda, et nad meid kuskile tunni kaugusele viiks. 

Tööplaanides on samuti muutus, nimelt terassiehitamine ikkagi ei lähe käiku. Majaperenaine otsustas, et ei taha sellele raha kulutada. Seega oleme hetkel öelnud, et oleme nädala veel ja siis liigume edasi. Mis tegelikult saab, näeme paari nädala jooksul. Esmalt keskendume auto ostmisele, samal ajal otsime ka uut tööd. Ehk mõned mõtlevad, miks me üldse uut tööd otsime :D esmalt sellepärast, et me ei tulnud siia ühes kohas aega viitma, vaid ikkagi.. Austraaliat avastama ei ole vist päris õige öelda, aga no põhimõtteliselt. Ja ka kuna siin ei saa me ka farmipäevi kirja, mis oleks vajalik teise aasta viisa jaoks (me ei tea, kas tahame teiseks aastaks jääda, aga ei tahaks seda võimalust ka lihtsalt ära nullida).

Järgmise korrani, tsau!