Mis on Austraalias teisti, vol 3

Ma ju teadsin küll siia tulles, et musta leiba ei pakuta, kohukesi-kohupiima ilmselt ei leia ja Mesikäpa šokolaadi ka ei saa. Mida ma aga ei osanud arvata, et siin on piruka mõiste hoopis teine. Klassikaline lihapirukas pole üldse mõnusasti pehme saia sees õlis fritüüritud (jah ma mõtlen väga konkreetselt Põlva haigla pirukatele hetkel, mida ma 10 kuud juba igatsenud olen), vaid.. Selline:

See lihapirukas, mille sisu meenutab kahtlaselt konserviliha, on üks ja peaaegu et ainus toit, mida Austraaliale iseloomulikuks toiduks võiks nimetada. Neid pirukaid saab igasuguste erinevate täidistega ja võivad kohati olla kerge prae asemel. Näiteks üks kord ostsin juhtumisi kartulipudru hakklihakastmega, aga see oli sellesamuse piruka sees. Esimesed korrad väga ei maitsenud need meile, aga oma praktilisuse pärast proovisime veel ning nüüd on juba enam-vähem.

Toidukultuur on siin väga (väga) olematu. Hea toidu saamiseks peab palju raha välja käima, aga ka see pole alati määrav faktor, vaid vahel peab lihtsalt õige kohavalikuga vedama. Paar korda oleme käinud kulukamas kohas söömas, lootusega maitsvat toitu nautida, aga enamik kordadest on see pigem õlakehitusega lõppenud. Nagu on aga ei ole ka. Kuid teine iseloomulik on custard pie ehk vaniljetarretise? pirukas? Kuigi need maitseelamust ikkagi ei paku. Samuti olen ma lootuse kaotanud igasuguste kohvikute osas, sest absoluutselt kõik on ühe puuga löödud (no olgu, orgaaniline kohvik oli päris hea küll). Aga täiesti keskmine kohvik, mis vahepeal on lootustäratavalt skandinaavialiku interjööriga, on ikkagi täpselt samasuguse valikuga. Ja ma mõtlen - täpselt samasuguse valikuga. Tavaliselt on selleks banana bread, mida ma praegu meenutan me ei olegi proovinud, coconut slice ehk kookosekook, carrot cake ehk porgandikook (ei ärge laske end nimest petta, tervislikust ampsust on asi kaugel), enne mainitud custard cake, mõni lahmakas küpsis, nii umbes kämblasuurune (päriselt), kus sees on M&M kommid, caramel slice ehk karamellikook ja vist peaks kõik olema. Neil kõigil kookidel on üks ühine joon - nad on liiga magusad! Ausalt öeldes olen aru saanud, et pole absoluutselt vahet, millise koogi valid, sest kõik on ühe, suhkru, maitsega. Ja siis imestad, miks inimesed paksud on - kui isegi restoranis ei saa tõeliselt maitsvat toitu ja koogid on suhkrumaitsega, siis pole üllatav, et keegi ei oska koduski endale head toitu valmistada.

Ning grillimise all ei mõelda siin mõnusat mahlast marineeritud šašlõkki, vaid kõige labasemat hot dogi soojendamist grillil, mida süüakse meie mõistes röstsaia vahele keeratult. Kujutage ette meie pettumust, kui enda meelest läheme barbaque õhtule. 

Kui ma peaaegu igas postituses olen juba McDonald'sist juttu teinud, siis ei jäta sedagi ilma. Minu üks õõvastavamaid vaatepilte, millele ma siiamaani vahel kurvastusega tagasi mõtlen, palun öelge, et Eestis pole nii? Meie kõrvallauas oli (väga paks) ema koos oma umbes 1,5 - 2aastase lapsega ning laps sõi kahe suu poolega fritüüritud kanalihamassi, friikartuleid ja ema andis veel Cocat peale ka. See laps ei osanud veel rääkidagi. Võeh, tahaks filmist “Mehed mustas” seda mälukustutuspulka. Ja et selle Maccaga lõplikult ühele poole saaks, siis käib seal ka palju vanureid. Ikka täitsa 60+ moodustab sageli seal enamiku. Lõpetuseks sain ma üks päev aru, miks seal kindlasti veel eriti tihti käiakse (ning ka meie tavalisest sagedasem külastamine), sest ülejäänud kohad suletakse umbes 3-5st õhtul. Sageli polegi muud (kerget-tehke-meie-eest-süüa) valikut teha.

Tätoveeringud on siin äärmiselt populaarsed. Eriti meeldib austraallasetele nimesid endale käsivarrele tätoveerida, enamasti tunduvad need olevat laste nimed. Aga ka kõike muud tätoveeritakse, ikka pigem on vastutuleval inimesel tätoveering kui ei ole. 

Aga keskmise austraallase auto on ute ehk… Selline:

See on mu meelest iga austraallase unistus. Autod on siin ka täielik tarbeese, auto eest hoolitsemine, koristamine on mõttetu tegevus. Samas ka arusaadav, kui ühe kuu palga eest saad täiesti korraliku tegelase endale soetada. Ja siis nad veavad ka oma koeri auto taga kastis, isegi kiirteel. Polegi uurinud selle seaduslikkuse kohta.

Keskmine austraallane ei ole muideks üldse austraallanne. No ok natuke liialdus, aga äärmiselt palju on immigrante. Tahaks öelda, et iga kolmas. Ja ma ei mõtle backpackereid, vaid inimesi, kes elavad Austraalias. Näiteks, meie esimene elukoht oli hiinlanna juures, esimene töökoht teist põlve Austraalias elavate itaallaste juures. Teine elukoht oli küll Austraalia naine, kuid mees oli sakslane. Teised tööandjad olid Türgist ja Iraagist. Vahepeal kohtusime Jimmyga, kes tundus küll esialgu täitsa austraallanne, kuid oli tegelikult USA-st. Järgmise töökohta omanikud apelsinikorjanduses olid küll austraallased ja cotton-is niisamuti, kuid kui kuu aega Ingemariga eraldi töötasime, siis elasin motellis, mille omanik oli hambaarst Serbiast. Auto ostsime afgaanilt... Saate vastu aru, mida silmas pean?

Praegu seda siin kirjutades (kohviku väliterrassil, ma ei teagi, kuidas ümber harjuda, et ei saa aastaringselt kleidis päikese käes kohvi juua), kuulsin paari aborigeeni karjumas. Nad on alati niiiiii valjuhäälsed, isegi kui tänaval omavahel räägivad, võid seda mitme meetri kaugusele kuulda.

Väga levinud on siin pensionipõlves karavani ostmine ja terve aasta veeta mööda Austraaliat sõites. Kui ise veel ringi sõitsime, siis alati oli kämpimisplatsidel üks või mitu karavani eakamate austraallaste. Tavaliselt lahkusid nad varavalges, jõudsid järgmisele platsile hiljemalt kella kolmeks päeval, panid matkatoolid karavaniukse ette ja istusid ülejäänud päeva. Mõnel vingemal oli ka 4veoline auto sleppi võetud, et saaks maastikul sõitmas käia. 

Solaariumid on Austraalias keelatud, lubatud on ainult spreipäevitus. 

Viimaks reklaamid, mis on täiesti omaette ooper. Proovin mõned näited otsida. 

Ma ei leidnudki rohkem praegu, tahtsin selliseid, mis hetkel ka eetris jooksevad. Aga las ta olla, muidu ei jõua see postitus ilmselt veel paari nädala jooksul üles.