Mis on Austraalias imelik, vol 2

Kirjutasin selle postituse paar nädalat tagasi ja jätsin ootele, et pilte lisada. Aga mina ei tea, mis nendel piltidel tulekuga nii kaua läheb, seega tuleb postitus ilma piltideta. Kirjutamise ajal olime veel Morees.

Tegelikult tuli juba pärast esimese erinevuste postituse avaldamist umbes 100 asja meelde, mis veel Austraalias teisiti on. Kõigepealt pean nüüdseks ikkagi tunnistama, et kängurud on olemas. Nägime neid kohe järgmisel päeval pärast postituse avaldamist, kus arvasin neid mitte eksisteerivat, #telegram. Nüüdseks on isegi üks auto eest 3 sekundit enne meid läbi hüpanud. Kusjuures känguruliha on ülitervislik, sisuliselt rasvavaba. Maitseb ka kenasti. 

Aga asja juurde, linnud teevad siin maru imelikku häält. Suure populatsiooniga on kookaburra, kelle häälitsus on kui naerev ahv. https://youtu.be/S0ZbykXlg6Q Need naeravad nii tagaõues, poodi kõndides, pargis, hommikul akna taga. Veel ühed huvitavad linnud teevad armunäljas kassi häält, mida kuuleb ka tihti. Näiteks täna töö juures. 

Palgavahest olen juba kirjutanud, kuid peab ikka meeles pidama, et muud kulutused on ka suuremad. Kuigi võrdluses jääb Austraalias ikka rohkem raha kätte. Näiteks liha kilohind on 12$ hakkliha - kana, 20$ punane liha. Õlu pudelhind 6-10$. Ja üürihinnad korteritele on ühes nädalas sama, mis Eestis maksaks ühe kuu eest. Aga tegelikult tahtsin öelda, et palka saavad kohalikud iga kahe nädala tagant. Sellistel töödel nagu meie oleme teinud, makstakse palka iga nädal. Pühadel on palk tasustatud 2,5 kordselt, aga näiteks ka nädalavahetused on lisatasuga, laupäeviti oli vist 1,5kordne palk ja pühapäeviti 2kordne. Muidugi ainult mitte meile... Kuna meid saab koorida. Seaduslikult peaks meie ka lisatasu saama aga reaalsuses nihverdavad tööandjad sellest enamikes kohtades kõrvale. 

Enamikes jõusaalides on tasuta prooviperiood, milleks tavaliselt on 7 päeva. Nii ongi meil õnnestunud siiatulekust saati käia tasuta trennis, minnes iga nädal uude jõusaali "proovima". Õnneks on jõusaale enamasti palju, 15km raadiuses 4-5 vast ikka. Kusjuures päris huvitav on pidevalt erinevaid jõusaale külastada, kuna igas jõusaalis on olnud midagi omamoodi, isegi kui tegu on sama firmaga. Populaarsed on siin 24/7 jõusaalid, kuhu saad oma kaardiga ööpäevaringselt treenima minna. Leidub ka ainult naistele mõeldud jõusaale, kuhu mehi treenima ei lasta. Sellistes jõusaalides on riietusruumis vatipadjad, sirgendaja, väikesed käterätikud, mida duši alt tulles jalgade alla panna, juukselakid, patsikummid! Issand kui vajalik mõte see viimane on. Lisaks olen mitmes tavalises jõusaalis näinud triikimislauda. Koos triiklauaga ikka. Ühes oli isegi deodorant jõusaali avalikus ruumis, mitte garderoobis, sildiga "kui vaja, siis kasuta". Tõele au andes ei ole tasuta trennist Morees enam juttugi olnud, kuna see on väike linnake, milles jõusaale ainult 2 ja kummaski ei ole tasuta prooviperioodi. Vähemalt kaasneb võimalus pärast treeningut kasutada basseini ja kuumaveebasseine, kuhu tundub, et tulevad turistid üle maailma. Nendes basseinides olen Austraalias oldud aja jooksul kuulnud kõige rohkem vene keelt, kõnelejateks eakamad prouad ja härrad. Kuumaveebasseinid on täidetud arteesia veega, mis tuleb juba põhjaveest 38-40°C kuumusega.

Basseinid on siin soolase veega, nii välisbasseinid, sisebasseinid, koduaia basseinid. Kloorivett ei ole ma veel üheski kohanud ja ilmselt ei kohta ka. Vee puhastamiseks kasutataksegi soolasegusi. Esialgu oli see nii harjumatu, kuid kohalikele väga meeldib soolane ookeanivesi ja on sellega harjunud. 

Liikkusmärgid on tehtud puust ja punaseks ning igaks juhuks veel kord punaseks. Kui on ühesuunaline tee, siis seal võib näha silti "Vale suund, pööra ümber" ning "anna teed" kolmnurgal on peal kiri "Anna teed". Või on näiteks liiklusmärgi lõpus kiri: "Aitäh, et oled kannatlik".

Olete ehk kuulnud, et kui on pidevjoon, ei tohi möödasõitu teha, kui on katkendjoon, siis tohib?

Ma ju ütlesin, et puust ja punaseks. 

Sest seda liiklusmärki saaks ka teistmoodi tõlgendada? 

Ja oi, kuidas nad armastavad käia paljajalu! Inksil on sellest küll ainult hea meel, aga mina ei suuda minna toidupoodi paljajalu. Mõned käivad ka lihtsalt sokkides. Siiamaani võtab judisema, kui üks pere sõi McDonald'sis, terve lauaalune oli igast toidupudi täis ja kõik istusid rahumeeli paljajalu, ema-isa ja kaks last. Ainus kord, kui suutsin tossud autosse jätta oli pärast väga mudast tööpäeva, kui lihtsalt veelgi kohatum tundus oma mudahunnikutega jalgade otsas tanklasse kohvi ostma minna. Mina tundsin end maru imelikult, kuid õnneks sisenes minuga samal ajal veel üks Austraalia neiu, ka muidugi paljajalu. 

Määrdunud tööriietega, mõeldes siin a'la ehitusel töötajaid, võib siin minna kuhu iganes. Või üldse tööriietega. Kuigi ehk pole meilgi väga imelik näha töömehi pärast tööpäeva määrdunud riietega toidupoes sööki valimas, kuid jõusaalist aetaks vast ikka minema. Kuid justnimelt jõusaalis tegi kord trenni mees, töötunked seljas, üldse mitte puhtad. Samamoodi käiakse nii ka baarides-pubides pärast tööpäeva keelt kastmas. Kord kui kuumalaine ajal ühest pubist konditsioneeri otsisime, oli seal parajasti õhtustamas, tundus, et midagi tähistamas, ca 10pealine naisteseltskond, kellest kahel oli seljas haiglatöötajate riided. Osad olid ilusti kleitides sätitud-mukitud, kõrvuti otse töölt tulnud kitlis ja tööpükstes prouaga. Haigla välispidist muljet pole väga kergitanud ka tööriietes töötajad, kes haigla ees asuvas bussipeatuses suitsu kimuvad nagu teismelised. 

Poes ei ole võimalik, ausõna, käsi südamel, mitte üheski, osta jäätist ühe kaupa. Absoluutselt igat sorti müüakse minimaalselt 3 jäätise kaupa pakendatuna või siis karbis või potskus. Tanklates leidub ka ühe kaupa, kuid sama hinnaga, mille eest poest saaks kolm. Meenub hetkel ka, et siin müüakse ainult ühte sorti pulkdeodoranti (mitte üks firma, vaid ühe firma üks konkreetne sort), ülejäänud on kõik rulldeodorandid või pihustatavad. Päikesekreemi alla 30 SPF poes ei müüda, enamik on SPF 50. Minu jaoks tuli üllatusena, et siin pole Lays krõpse. Ma arvasin, et see on nagu Coca Cola või Snickers, mis igas riigis esindatud. 

Austraaliale omapärane on peet burgeris, mis on ka McDonald'si menüüs eraldi burgerina esindatud.

Poodides ei hakka silma eriti turvamehi. Neid leidub siin kindlasti vähem, kui Eestis. Poe kassades on võimalus raha välja võtta, mis Eestis on vist Säästukaart Plussiga võimalik. Siin küsitakse seda iga kord ja igas poes, tanklas, smuutibaaris: "Any cash out today?", kui oma ostu eest maksad. 

Alles siin Moree tutvusin ma uue fenomeniga, nõudepesu austraallaste moodi? Võib olla ma pole lihtsalt oma elu jooksul jõudnud sellega Eestis kokku puutuda, aga üks austraalia neiu peseb nõud pesuvahendiga puhtaks ja ei loputa, paneb vahused nõud restile kuivama. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt laisk, aga siis üks tuttav jagas Facebook-is samateemalist artiklit, kus keegi sama asja üle imestas. Seega ma ei teagi, on see Austraalia-teema või ei? 

Siin ei ole wakepark'e. Või noh on, aga kui vaadata Austraalia suurust, mis on sisuliselt sama nagu Euroopa, ja wakeparkide arvu, võib öelda, et ei ole. Kui Eestis on neid 4? 5?, siis terve Austraalia peale on neid ca 8-9. Huvitundjad käivad pigem paadi taga sõitmas. Suurem osa ilmselt pigem surfab.

Selline veidi katkendlik postitus ehk, aga tahtsin natuke selle eest ära saada, enne kui uusi lugusid pajatama hakkan. 

Moree - not the highest crime rate in NSW*

Täna sulgesime järjekordse peatüki Moreega hüvasti jättes. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis töötingimused muutusid ja me ei tahtnud nendega leppida. Ammugi olime plaanitud 4 nädala asemel jäänud Moreesse 8ks nädalaks. Seega polnud otsus meie jaoks otseselt raske. Lisas tööabsurdile oli pinde silmas rohkem kui üks. Meie majutus, mis oli väga hubane ja värskelt remonditud, oli samuti meie tööandja oma. Seal pidavat ka WiFi olema, aga selle 8 nädala jooksul ei õnnestunud neil seda tööle saada. Kui nii 6ndal nädalal uurisin, kas ehk saaksime siis vähemalt hinnas alandust, vastati läbi lillede, if you know what I mean, ja anti sõbralik soovitus, et McDonald'sis on näiteks tasuta WiFi. Eile käisime Moree Toidulaadal, kus oli ka meie bossi mahlaboks püsti. Tuttavad näod leti taga naeratamas, need samad, kes McDonald'sis WiFis käivad. Näitasid sõbralikult, et näete, see mahl valmib meie korjatud apelsinidest, 1$ tükk. Larissa huvi pärast ühe pudeli ostis, aga ilmselt iga teine tööandja oleks meile kõigile ühe pudeli niisama näppu pistnud ja tehtud töö eest tänanud.

Aga tegelikult olen kiivalt saladuses hoidnud, sest a) pole tahtnud ära sõnuda ja b) emas-isas-vanaemas-vanaisas muret tekitada, et juba esimesel tööpäeval Morees tekkis selle 8000 elanikuga linnakese suhtes kahtlane tunne. Me parkisime alguses autosi maja ees tänaval ja sellesamuse esimese tööpäeva hommikul oli Marki auto aken katki löödud ja varastatud kõik need 15$, mis tal autos oli. Kõik muu oli täiesti puutumata. Sisimas olime Ingemariga natuke õnnelikud, et meie auto, mis täpselt kõrval seisis, terve oli. Ühesõnaga selgus, et Moree on ühe kõige suurema kuritegevusega linn NSW-s ja kõik järgnev andis sellele kinnitust. Me pidime oma autol numbrimärgi vahetama, kuna teine üleujutatult teelt läbi sõites ära kadus. Seda vahetama minnes, see oli samuti esimesel nädalal, kuulsime kohalikus ARK-s vestlust, kui kohalik härra töötaja poole pöördus: “Mul varastati eile kaks autot ära ja üks pandi tee ääres põlema, mis ma tegema pean?” “Kus piirkonnas sa elad? Ma elan sinust kaks kvartalit edasi, mulle tehti graffiti autole.” Säm rääkis meile pea iganädalaselt jutte, kuidas kahel töökaaslasel samuti auto ära varastati ja muidugi põlema pandi ning teistel korterisse sisse murti ja voodilinad koos shampooniga omale võeti.Või kui kord poes ilmselt narkootikumide mõju all meest nägime. Või kui poodidel on kinnioleku aegadel trellid ees. Või kui Franky rongiga Moreesse sõites sai kohalikult mehelt soovituse mitte kellegagi “kohvile” minna ning nimekirja pubidest, kuhu mitte sisse astuda. Või kui tervisekeskuse administraator, see eestlasest neiu, rangelt soovitas mitte üksi jala koju minna, kuigi vahemaa oli ca 300m.Viimased päevad hoidsin ma juba hinge kinni, et hommikul ärgates ikka meie auto oma koha peal oleks. Muidugi meie majaümbrus oli kaameratega varustatud, aga kuna see varem kedagi vajadusel seganud on. Nüüdseks on viimane öö selja taga. Aitäh, Moree, et meie auto terveks jätsid!

*See oli uudise pealkiri, mis googeldades leidsin. Uudisest siiski ei selgunud, kus see veel kõrgema reitinuga koht asub. 

Nii me siin asjatame

Pildipostituste jada katkes hetkeks, aga lisan nüüd hunniku tagantjärele. Üks hetk läks tööl väga üksluiseks ja päevad väga pikaks ja noh sellised vabandused. Morees on meil tööga ühel pool ja pühapäeval sõidame Brisbane-i. 

Ühel hommikul võttis Larissa mind sülle ja viis tööle 

Raske töö paneb puhkepäeval millegi hea järele haarama või siis tegin esimest korda chocolate mousse-i, sest Laura ajas oma blogis isu peale 

Esimene samm teie teksadest/särkidest/rätikutest/meigieemaldusvattidest ehk puuvillapõld 

Siis kui me arvasime, et ei pea enam apelsine korjama ja tegin selle puhul kokkulükatud kastidest pilti. 

Moree tänavatel 

Väiksed ämblikud ootavad kuni suureks kasvavad 

Puuvillapallid ootavad rekkasid. Ühe palli väärtust on vist ca 500$? Või midagi sellist. 

Puuvill on nii pehme juba otse põõsast! Nagu vatt. Või miks nagu, ongi vatt :D 

Kui tööjõud liiga kallis on ehk kolmandik apelsinimahla tootmisprotsessist, siis tuleb kokku panna korjamismasin, maksumusega 3 miljonit. Maailmas neid jutu järgi 14, millest Austraalias neid üksainuke. Varsti kaks? See veel täitsa poolik. Panevad seda manuaali põhjal kokku. Juba 3 kuud.

Ja siis läks Franky! 

Seda et... See on varestel juba teine kott katki teha. Seejärel panime plastkasti, millelt oli kaanes väikene auk. Mõne tunni pärast oli kilekott otsapidi sealt välja tõmmatud :) 

Töööölt kojuuuu! 

Aga enne üks pilt 

Ja ok üks veel, kui te nii väga soovite 

Kõige Viimasena Korjatud Apelsin ikkagi ei olnud see viimane

Üle-eelmisel nädalal läks ka Frankie meie hubasest seltsist parematele jahimaadele. Oleme The Barracksis edasi neljakesi, saksa neiu ja inglise noormehega, tööd teeme lisaks veel ühe prantslase ja saksa noormehega. Üle-eelmise nädala teisipäeval algas läbi öö kestev vihmasadu, mis tühistas järgmised kaks tööpäeva. See tõi endaga kaasa ka "külmalaine". Ma välistemperatuuri ei teagi, aga toas oli hommikul 18°C. Poole kaheksaks õhtul on temperatuur toas tõusnud 21°C-ni. Sellel hoonel sisuliselt puudub küttesüsteem ja seinad on tellistest, ilma igasuguse siseviimistluseta, rääkimata soojustusest. Kaks soojapuhurit on mõlemas puhketoas, aga see ei aita tubade kütmisel karvavõrdki. See on tüüpiline tegelikult üldse Austraalia kodudele, põrandalaudade vahelt puhub ka tuul :)

Oleme viimased kaks nädalat ilma puhkepäevadeta töötanud. Viimati jäime pooleli seal, et saame tööd jätkata puude harvendamisega. Nii see ka oli, või vähemalt ca nädalaks. Nagu kunagi kirjutasin, siis me korjasime hooaja väliselt üleküpsenud apelsine, millest oli plaan mahlakontsentraati teha. Selgus aga, et nendest ikka ei saa head mahla, millele järgnes uus plaan korjata hooaja väliselt tooreid apelsine. Ja kes neid ikka korjab kui mitte meie.

Puude pügamine: enne

Puude pügamine: pärast 

Ainus mure oli selles, et need apelsinid olid väiksed nagu tennisepallid, kuid mõned pigem golfipalli mõõtu. Me olime päris nördinud, sest kui varem korjasime päevas vähemalt 12 kasti, siis nüüd suutsime teha ainult 6. See töö ei olnud ka sama ülemuse käe all, vaid sama firma teine farm. Seega meie hea hooliv ülemus ei saanud meid kuidagi aidata. Proovisime nii ja naa, kuid ainus vastutulek oli kastihinna tõstmine 5$ võrra, poole raskema tööga. Vähe sellest, et me korjasime lihtsalt poole vähem kui varem, siis võrreldes pügamisega kaotasime me nädala lõikes ca 500-600$. Meile ei antud valikut, kui korjata ei soovi, siis harvendamist ka teha ei saa. Sealt edasi läks asi järjest paremaks, sest uude blokki sisenedes pidime kasutusele võtma ka redelid, mis töö tempo omakorda alla tõmbasid. Muide tolle farmi ülemus imestas, miks ta eelmine hooaeg pool ajast telefoni otsas veetis endale töötajaid otsides. Kokku paari kuuga oli läbi käinud 150 töötajat. 

Tühja kotiga üles, täis kotiga alla. 

Ülemus palus meil kamba peale korjata üks rekkatäis ehk 120 kasti, pärast mida lubas meid tagasi harvendama. Paar päeva pidime ootama mahlatestide tulemusi, mille positiivne tulem tähendaks, et me peame jätkama nende roheliste toorete apelsinide korjamisega. Võite 3x arvata, mis sealt tuli... Piisas ainult ühest? Õnneks aitas meie vana hea ülemus meid saksa neiuga välja ja ütles, et võtab meid tagasi oma farmi harvendama. Poisid pidid kahjuks korjamisega algust tegema. Ingemar ütles koha üles ja ka mina teen harvendamist kuni reedeni. Natuke ajab see plaane sassi, sest kõik tuli kiiresti ja ootamatult, kuid teisalt oleme siia jäänud nagunii kauemaks, kui algselt plaanis oli.

Not too happy 

Firma omanik on muidu niisama miljonär, kellel apelsinid on lihtsalt kõrvaläri. Põhisissetulek on puuvilla ja teravilja kasvatamine. Ja vähemalt backpackerina teenib nendes kahes äris kõige rohkem. Meie ülemus rääkis näiteks, kuidas Suur Boss, 60ndates, kinkis oma pojale, 40ndates, lennuki. Ühel päeval oli nii muuseas olnud järgnev vestlus: Isa: "Ma ostsin sulle lennuki." Poeg: "Aga ma ei taha lennukit." "Sa pead küll kõige tänamatum poeg olema."