Kõige raskem töö?

Meil tekkis vahepeal tunne, et oleme sattunud tõsiseluseriaali. Peamiselt vist sellepärast, et elame nüüd ühikalaadses majutuses koos ühe inglise-saksa paariga ja kahe austraallasega. Kuigi tõsiseluseriaalile kohaselt puudub meil igasugunegi draama, pigem on kõik teineteisega väga arvestavad ja hoolitsevad. Aga natuke on ikkagi selline tunne, nagu tehtaks saadet, kus peame päevast päeva rinda pistma apelsinidega ja kõik koos elama.

Ja võitlus see tõesti on. Oleme nädal aega olnud apelsinikorjajad. See on kindlasti kõige raskem töö, mis ma kunagi teinud olen, isegi vist Ingemari jaoks. Töö käib meil paaris. Meil on Ingemariga kahe peale üks traktor, mille haagises olevaid konteinerid? mahuteid? me täidame. Päeva miinimum on 3 kasti inimese kohta. Alguses korjasime me ühte kasti ca 1h 15 minutit, nüüdseks on tempo veidi alla tunni. Meie oleme normiks võtnud kahepeale 10 kastitäit, kui on hea päev ehk mõnus enesetunne ja eelkõige pilvisem ilm, teeme 12. Nii lõpetame ajaliselt 2-4 paiku päeval. Ühe kasti eest on tasu 35$. Enne makse. 

Ma isegi ei tea, mitu kg apelsine. 

Töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt, minu jaoks on raskem pigem füüsiline pool. Suurem osa apelsine kasvab madalamatel okstel ehk palju on põlvili või kükis korjamist. Sageli peab ka n-ö puu võre alla ronima. Ja tuleb välja, et apelsinipuudel on okkad. Esimese nädalaga sain käed päris korralikult kriimuliseks, nüüdseks ostsin juba veidi paksemast materjalist särgi. Apelsine korjame kõhukotti, mis alguses tundus raske, aga nüüd topin juba ääreni täis. Kuna töö on väga monotoonne, siis tuleb mõte töölt täiesti ära suunata, muidu on natuke keeruline end motiveerituna hoida. Hea on pigem end lihtsalt kergesse transsi lasta ja teha tööd automaatselt. Viinamarjades oli lihtsam, esiteks olid tööpäevad oli lühemad, aga ka töö ise oli lihtne ja said pidevalt teistega juttu ajada. Siin väga jutustada ei saa, sest vahemaa on täpselt naaaatuke liiga suur, et lobiseda ilma pidevalt "Ah?" hõikamata ja samas töö tempot ei aeglustaks. Kuna oleme tööl sisuliselt enda peremehed, siis kõik pausid teeme vastavalt end soovidele. Peale selle, et peame 3 kasti päevas korjama, meil muid kohustusi ei ole.

Te kõik kindlasti teadsite, millised apelsinipuud on, aga mina küll ei teadnud 

Esimene nädal oli päris kurnav. Pidi nii mõnedki kohandused tegema, et töö kehale ei hakkaks. Näiteks kuna puud on tõesti tõesti okkalised, siis lisaks pikale varrukale lõikasin ma käistesse n-ö pöidlaaugud, et ei jääks kinda ja varruka vahele tühja ruumi, mis kriimustuks. Põlve alla panin ühed varukindad, et põlvitades mõnusam oleks ja kotipaelte alla samuti, et nii palju ei hõõruks. Päevade koorumust peame ka reguleerima, üks päev lihtsam, teine päev proovime natuke rohkem. Kuid peab ütlema, et meie praegune supervisor on vist kõige lahkem inimene, keda Austraalias kohanud oleme. Ülimalt hoolitsev ja tähelepanelik mees, kelle silmadest peegeldub siiras huvi meie heaolu vastu. Näiteks kui Ingemar pärast tööpäeva saapad jalast võttis tagasisõitmise ajaks, siis ta kohe märkas jalal väiksest villi. Minul hõõrusid natuke kotipaelad ja panin ühed varukindad pehmenduseks alla. Korra vaatamas käies oli ta seda tähele pannud ja järgmine kord tuli ta juba uue kotiga, millel olid pehmendused. Ning muidugi ei ole mingi probleem vajadusel meie veepudeleid täita ning kontrollib üle, kas ikka on meie palk kohale tulnud. Üks neiu sõitis traktorirehvi katki vastu teist traktorit, järgmisel päeval võttis liiga väikse kaarega kurvi ja keeras end treileritega võrreldes 90° ehk ei saanud enam edasi ega tagasi, aga tema ainus reaktsioon oli: "Frankie, you are hilarious!".

Teise nädala esimene tööpäev oli samas väga mõnus, töö läks ludinal ja saime 12 kasti tehtud 2 tundi kiiremini, kui eelmisel nädalal. Üldse on tunda, et see nädal on tempo kiirem. Aga lihtsam ikkagi ei ole :D Ma ei tea, kuidas mõned seda kolm kuud järjest teevad. Meil veel ainult nädal-kaks minna.

Ja te ei muretsema, et järgmine kord Selverist apelsine ostes need meie vere hinnaga oleks. Meie korjatud apelsinid pole üldse söögikõlbulikud ja lähevad hoopis apelsinimahla konsentraadiks. Tegelik apelsini hooaeg on novemberis. Kui muidu on apelsini mahlasisaldus ca 50-60%, siis meie korjatavatel apelsinidel on 25-40%. Aga nagu meie supervisor ütles, et siin riigis pole kunagi piisavalt apelsine, siis jätsid nad pool aastat tagasi osa apelsine korjamata. Teades, et neist tekib puudus ja siis saab neid uuesti müüa. Isegi poole kvaliteediga :D

Kojusõit 

20.03 - 26.03

20.03 - Läksin jõusaali ja mõningase jutuajamise järel küsis administraator "Where are you from?" "I'm from Estonia." "Mina ka!" 

21.03 Esimene tööpäev apelsinikorjajana ja esimene kord traktori seljas, mõlemal! 

22.03 Saime teada, kuidas tunneb end rase naine

23.03 4 x 3 = 12 Isiklik rekord 

24.03 Ega meie elu suurt muud ei olegi, kui aplesinide korjamine :D 

25.03 Et te ei arvaks, et ainult Ingemar tööd teeb :D aka aplesinipuudel on okkad

26.03 oli puhkepäev! Zero pictures, sorry. 

13.03 - 19.03

Üks inglise-prantsuse paar teeb iga päev Instagrammi postituse uue pildiga enda eluolust. Mulle see mõte meeldis ja tahtsin oma sünnipäeval sellega algust teha, aga... Kui ikka kuu aega hoogu võtad, siis vist pole mõtet :D Nüüd tuli uus mõte, teha siia nädala kokkuvõtteid. Ma ei tea, kui lootustandev see on, et eelmise nädala oma tuleb neljapäeval... Aga igatahes, natuke 8 megapikslist telefonifotograafiat teile :) 

T

Esmaspäev, 13.03 Vihmase nädala alguses 

14.03 - Saime pubi omanikult tööd, majutuse ja söögi.

15.03 Ikka töötasime ehk koristasime ehitusjärgus maja, aga sellest pole ühtegi pilti. Ehk siis hoopis pilt hüvedest 

16.03 Lahkusime külalislahkete austraallastele juurest ja panime Eestile lipukese

17.03 Nimbin, Austraalia hipipealinn. Või pigem küla. 15 minutit tänaval jalutamist = 3 "küpsise"pakkumist

18.03 Sõit uude töökohta läbi öise paduvihma, käänuliste teede ja ujutuse, millele ohverdasime oma numbrimärgi. 

19.03 Saime konginaabriteks 

Austraallaste külalislahkus jätkub

Pärast Jimmy juurest lahkumist läksime edasi üpris teadmata suunas. Päeval käisime tiiru linnas, et väheke leviulatuses olla ja töökuulutusi uurida, õhtuks otsisime järjekordse kämpimisplatsi. See asus ühe kohaliku motelli/pubi taga, kuid kuna oli esmaspäeva õhtu, siis oli teine suletud. Esialgu kahtlesime, kas ikka on sobilik sinna omavoliliselt sisse sõita, mis sest, et see oli tasuta plats. Samal ajal kui me kõhklesime, sõitis meist mööda kohalik vanaproua, kes kinnitas meile, et see on ok (eriti kuuldes, et oleme Eestist, sest neil on sees maakaart ning Eestile pole keegi veel lipukest pannud).

Panime Eesti kaardile! Tegelikult on seal varemgi eestlasi peatunud, aga maakaart ilmus 2 kuud tagasi. 

Pubi - motell - kämpimisplats, anno 1911

Seega jäime sinna, kergelt mahajäetud olekuga justkui vesterni filmist suure motelli tahaõue. Hommikul verandal süüa tehes tervitas meid juba omanik. Põgusa jutuajamise peale küsis Peter, nii 70ndates kuid tegus, et mis meie tunnihinnaks oleks, kui ta pakuks meile kõrvalmajas veidi tööd. Nimelt oli tal  naaberkrundil renoveerimisjärgus maja, milles oleks vaja veidi korda luua seinte, akende ja põranda puhtaks pesemisega ning hiljem palus ka vaiba maha panna. Me võtsime töö vastu ning nii oligi meil järgmised 3 päeva sisustatud. Lisaks pakkus ta meile majutust sellesamuse maja teise korruse ruumides ning õhtu- ja hommikusööki koos sisuliselt joo-palju-tahad (pärast 4ndat õlu tekkis küll Ingemari südametunnistusel soov ise maksta). Aga hommikused cappucinod maitsesid küll hästi, viimasel hommikul õpetas ta isegi mind seda päris õiget kohvimasinat kasutama, mis on imelikul kombel mu soov olnud pikka aega :D Ma arvan, et tahaks enne Austraaliast ära minekut ühes kohvikus töötada ja see masin täitsa selgeks saada, for some reason. Aga nii me siis saimegi puhtjuhuslikult kahepeale kokku ca 25 töötundi, mille eest saime 375$. See on muide Aussi miinimumpalk (15$ tunnis).

Neljapäeval sealt lahkudes tegime jälle kerge tööotsimise tiiru. Tegelikult on meil suuuuuur soov saada töö mõnes cottoni ehk puuvillatööstuses, kuid seal algab hooaeg märtsi keskel - aprilli alguses. Esimesed kandideerimised algasid juba jaanuaris, kuid senimaani pole me kuskilt vastust saanud. Mis võib tähendada, et me veel saame, aga võib ka tähendada, et me ei saanud, sest nad ei pruugigi vastata. Igatahes proovime end ikkagi kuskile saada, mõned variandid veel on. Miks me sinna tahame, on pikad töötunnid, topelttasuga ületunnid ja nädalavahetused. Võimalus on teenida kuni 1500$  n ä d a l a s. Muidugi on see ainult töö-töö-töö, aga meile sobib. Senikauaks otsime mingisugust korjamisetööd, kust saaks vajadusel kiirelt lahkuda. Paar võimalust on olnud, kuid nendega on seotud olnud ka majutus ehk backpackerite working hostelid. Need on enamasti, vähemalt paaris liikujatele, halvad variandid. Esiteks käib tasumine inimese kohta ehk antud juhul oli nädalas 240$ per inimene - võrdluseks oleme maksnud majutuse eest nädalas 250$ ja 180$, ja seda kahe peale. Teiseks kehtib kahenädalane etteteatamise aeg, mis meile jällegi ei sobi, kui tahame olla valmis cotton’isse tööle minna. Hosteliga sidumine võib olla riskantne, kuna ei saa olla 100% kindel, kui palju on töötunde (meenutagem kasvõi meie viinamarjakorjamist, kuigi me polnud vähemalt millegagi seotud) ja seetõttu ei tea, kas raha jääb üle või tasud kõik majutusele. Ära minna ka ei saa - vähemalt mitte enne kahe nädala möödumist või siis ilma deposiiti tagasi saamata. Näiteks lugesin ühe Inglismaa backpackerite kogemust, kus nad sõitsid lennukiga kohale (Austraalia on suur you know, nagu Euroopa) eesmärgiga hakata sidruneid korjama. Omanik viis neid lennujaamast farmi, kuid enne kohalejõudmist pidid nad tasuma majutuse eest deposiidi. Kohale jõudes oli majutus a’la viimane peldik, tööks hoopis viinamarja väätide mahatõmbamine või midagi sellist, kus nad said ühe väädi pealt 60 senti! Nädala palgast oleks ülejäänud ca 15$ toidu ostmiseks. Kusjuures miks ei olnud töö see, mis algselt lubatud - ühele töötajale oli tehtud ülesandeks leida uusi töötajaid, iga töötaja pealt sai mingi summa. Ja keegi ei tuleks ju 60 sendi eest tööle, seega oli vaja improviseerida… Ning vähe sellest, et selle tööga ei teeni, vaid see on kätele väga kurnav ja oled lõpuks kriimustusi täis. Nemad tegid paari päeva pärast sealt keset ööd vehkat (kuigi ma ei tea, miks öösel, lahkuda oli vast ikka oma voli, lihtsalt deposiiti ei saa). Ühesõnaga kuigi sellised farmid on haruldased, siis siiski nad eksisteerivad ja päris uisapäisa ei saa tegutseda. 

Neljapäevane tööotsimine kestis aga oma 10 minutit, sest saime apelsine korjama. See pole kindlasti kerge, aga see kestab ka maksimaalselt 3 nädalat. Niisiis oleme esmaspäevast alates professionaalsed apelsinikorjajad. Olgu, võib-olla professionaalsus saabub mõne päeva pärast… Kusjuures mind paneb imestama, kuidas nad nõuavad siin eelnevat kogemust. Ma olen isegi ehk natuke liiga kergekäeliselt asja võtnud, sest kammoon, kui keeruline ikka saab üks korjamine olla? Üle ühe päeva ikka ei õpi, pigem 1-2h. Ometigi polnud ka apelsinifarmer kohe nõus meid palkama, eriti kui kuulis, et pole seda varem teinud. Meie pikkus, kaal ja rahvus (“Aga te olete ju eestlased, siis saate hakkama”) veensid siiski piisavalt. Ühest küljest saan aru ka, kui töö on raske, siis on võimalus, et paari päeva pärast töötajad lahkuvad ja on vaja hakata jälle uusi töötajaid otsima. Kui töötaja on seda tööd varem teinud, siis on tõenäosus palju väiksem. Meie ise küll teame, et oleme kõvast puust, aga paberilt on seda raske farmeril välja lugeda.

Muideks, tänaseks ööseks oli meil ikka automajutus, kuid kohale jõudes pakkus omanik meile puhta niisama voodikohta soojakulaadses toas. Oeh, need toredad, nii toredad austraallased! 

Kõik, mis meil on,mahub selle auto pagasnikusse. Jah, võite nüüd filosofeerida, kui palju tegelikult eluks v a j a on. Vähemalt soojas kliimas, that is :D

Unes või ilmsi?

Laupäeva õhtul kell 4 paiku jõudsime Ingemariga kämpimiskohta ja selgus, et seal polegi duši. Mina jäin (mossis näoga) autosse uut kämpisplatsi otsima, kätt parema levi lootuses võimalikult kõrgel hoides. Ingemar läks varjualuse all olevat kolme koera paitama. Samal ajal, kui mina kannatamatult ootasin, et saaks edasi liikuda, tegi Ingemar juttu koerte omaniku ja ta sõbraga ning uuris neilt tööd. Selgus, et üks neist ongi farmi omanik, kuid vili valmib alles kolme kuu pärast. Ometigi kutsus ta meid enda juurde peatuma, kuna väidetavalt on tal mitmehektariline valdus ja ise kunagi rännumees olnud soovib meidki aidata. Ma polnud endiselt üldse sotsialseerumise meeleolus ning kui Ingemar mulle uudiseid jagama tuli, polnud ka esialgu asjast väga vaimustuses, ammugi tahtsin ma lihtsalt duši alla saada.

Kui mõned päevad tagasi ehk teisipäeval Taist tagasi jõudsime, võtsime suuna Sydneyst üles, kuna miskipärast arvasime, et seal leidub tööd. Esimeseks õhtuks võtsime airbnb-st endale ööbimise, et lennuväsimus välja magada, kuid edaspidi pidi kodu rolli kandma meie auto. Või vähemalt töö ja seega ka elukoha leidmiseni. Seega olimegi kuni reedeni maganud autos (väga mõnus, kusjuures) kämpimisplatsidel. 

Istusime autos, kui too samune meesterahvas tuli ütlema, et nad hakkavad lahkuma, mis me otsustasime? Ta tundus nii sümpaatne (ja lubas isegi duši kasutada), seega - mis seal ikka, lähme. Ma ehk ei peaks rääkima, et sõitsime 17 km metsa sisse, kus polnud absoluutselt levi, aga tundsime ennast turvaliselt (ning GPS töötas ja oleksime saanud ka ümber keerata). Jõudsime kohale. Metsa vahel maja, mida ümbritsevad veel paar lisahoonet, suur õu. Ei midagi erilist, pigem isegi natuke korrastamata. Mina käisin duši all, Ingemar aitas õues. Õhtu veetsime lõkke ümber juttu ajades. Selgus, et Jeff, üle keskea, turske keha, kuid nii malbe hoiakuga, oli alles neljapäeval USA-st sõbrale külla tulnud. Kuna tal on haljastusfirma, siis ühtlasi aitab ka seda suurt õueala hooldada. Jim, täiesti püsimatu tegelane, väidetavalt samuti mõne aasta pärast 60, kuid käitumiselt nagu 20, on samuti sündinud Ameerikas ning viimased 16 aastat elanud Austraalias, on pidanud sada ametit, kuid hetkel võitleb Austraalia looduse nimel. Ta on lasknud enda valdused teha looduskaitse alaks (mingi arv hektareid), kus pole ühtegi liiki, mida seal algupäraselt olema ei peaks. Samuti hoiab silma peal kõrval asuvatel riigimetsadel, et raiet tehtaks määruste kohaselt. Selline aktivist, suure kohusetundega vabatahtlik.

Õhtu oli ilus, selge taevas, täiskuu. Otsisime tähtkujusi, rääkisime Eestist, naersime. Jimmy leidis, et peaksime minema öisele jalutuskäigule ja ta lubas, et jääme ellu. See oli äääääärmiselt ilus! Kuuvalguses mets (kuhu ma Austraalias elusees ei julgeks muidu minna) koos entusiastist giidiga, kes pidevalt erinevate puude juures peatudes seisma jäi ja seejuures palus taskulambi kinni panna. Täiesti õigustatult, nii oli palju ilusam. Jimmy, kusjuures, on professionaalne fotograaf ning on töötanud Microsofti jaoks 7 aastat ehk ta on pildistanud näiteks Bill Gates’i. Samuti rääkis ta loo Stephen Kingi pildistamissessioonist (tema tehtud on “Dreamcatcher”i kaanepilt) ning tema kaamera ees on olnud paljude teiste seas ka Sir Ian Mckellen (www.jimmymalecki.com)! Järgmisel päeval külastasime lähedalasuvat piisonifarmi, mängisime minigolfi, käisime ujumas ja köiega vettehüppeid tegemas. Õhtu lõpuks pakkus Jim meile piisoniliha (40$ tükk!) ja veetsime veel ühe õhtu lõkke ääres jutustades. Päeva jooksul olime sõlminud ka kokkuleppe, et Jimmy palkab meid nädalaks endale aiatöid tegema ja olime valmis järgmisel hommikul linna tööjalanõude järele sõitma. Jeff haljastusspetsina lubas õpetada ka puude haljastamist. Kuid ilm mängis meile vingerpussi ja juba esmaspäeva hommik oli vihmane. Selguski, et terve nädal lubab vihma ning nii on päris halb aiatöid teha. Seega jätsime niiiiiiiii raske südamega hüvasti ja liikusime edasi. See nädalavahetus oli kui tore unenägu, väga palju naeru ja rõõmu. Meil tekkis nii hea klapp, et mitu päeva hiljem on endiselt kurb tunne, et lahkusime. 

Ja selle loo illustreerimiseks on mul täpselt 0 pilti, mis paneb endiselt kõhklema, ega see polnud unenägu :D