Mis on Austraalias imelik (peale liikluse)

Üks harjumatu ja sagedasti esinev on: "Hey, how are you? ". Oeh, see oli muidugi ette teada, kuid vähem imelikuks see seda ei tee. Miks te ei võiks lihtsalt tere öelda? Poes, naabrimees, jõusaalis, kõikjal. Õnneks tööl ei ole, aga tööl väga austraallasi ei ole ka. Ma saan isegi aru, et nende jaoks see võrdubki terega, millele vastust alati ei oodatagi, kuid ma kuulen seal ikkagi ju küsimust ka. Suhtluse ja klienditeenindusega jätkates, on harjumatu, et tavalises, meile näiteks Jyski-laadses poes ütleb vastutulev töötaja niisamuti "Hey mates, how are you doing today?" või sama ka näiteks McDonald'sis. Seda siis mitte letiteenindaja, vaid lihtsalt saali peal vastutulev töötaja. Muideks, McDonald's on siin Macca's. Sest lihtsalt on.

Ok tegelikult pole sellist silti näinud, aga töötaja tervitas küll meid "Welcome to Macca's" 

Ja noh inimesed lihtsalt tõesti on sõbralikud, alustades bussijuhist, kes meie imelikku kohanime hääldust kuuldes küsis naerdes, et kust me veel pärit oleme ja lisaks tegi meile tasuta sõidu, jätkates Crossfitiga, kus tullakse ennast tutvustama ja pärast trenni treeningkaaslased uurivad, kuidas trenn läks või näiteks ujulas märkas üks naine, et mul ei ole ujumisprille ja pakkus enda lisapaari mulle kasutamiseks või no üks näide veel, kui alkoholipoe müüjaga tänaval kokku saades üksteist tervitame (sest me olime seal käinud ju tervelt ühe korra). Võib-olla muutub see kunagi tüütuks, aga hetkel on see veel päris tore. Ja noh  i g a s  poes ja kogu aeg seda ka ei ole.

Yeah, mate, no

Poeteemal jätkates müüakse osasi puu- ja juurvilju tükihinnaga kilohinna asemel (näiteks üks mango või avokaado maksab 3$). Kõige häirivam on poes toooohutuuu kilekotimajandus. Esimesel korral ei osanud isegi kuidagi reageerida, tundsin ainult kui mõttetuna tundusid minu kõik Eestis päästetud kilekotid ja süles tassitud põrkuvad, tehes ühe poeskäiguga tasa 10 Eesti poeskäiku. Poemüüja ise pakib su ostud väikestesse kilekottidesse, teate küll, nagu Eestiski need pisikesed tasuta kilekotid (mitte küll kõikides poodides, aga minu meelest enamikes ja eriti suuremates, mis võrduvad umbes Selveri/Prisma/Konsumiga ja mõnedes väiksemates ka). Ja see võib välja näha nii, et ühes kotis on üks pudel mahla või kaks pakki riisigalette... Uurisin ka, mis ühe koti kandevõime on: 3 kilo. Riisigaletid mingi 250g? Paari korra järel leidsime õnneks riidest poekotid ja paar päeva tagasi avastasin, et poodides on kilekotikogumiskohad, kuhu inimesed saavad kilekotte tagastada.

Lisaks tuleb välja, et peale vasakpoolse liikluse pole ka kaasreisijal mõtet parempoolse ukse juures oodata. Ja mitte ainult rool pole valel pool, vaid ka käigukang, suunatuli, kojamehed... Liiklusega harjus paari päevaga ja ainult (senimaani) ühe korra vastassuunda keeramisega, kuid kojamehed suunatule asemel on mõned korrad rohkem kasutusse läinud. Teistmoodi on veel ringile sõitmine, kus näidatakse enne ringile sõitu suunatulega, kuhu on plaanis maha keerata: kui keerad ringilt paremale, siis näitadki enne ringile sõitmist suunatulega paremale. Autodest veel, et siin on üpris populaarne autosi tee ääres müüa. Lihtsalt pargitakse auto tee äärde ja pannakse silt hinna ja muu olulisega peale. Meie paarikilomeetrise töölesõidu ajal võib neid olla oma 4-5.

See on täitsa päris silt, igal pool tee ääres, enamasti on nooleke "very high" peal

Jõulutunnet luuakse ka juba hoolega novembri algusest saati, jõululaulud, kuuskede müük, jõulukaunistused ja kõik muu, kuid 30°-ga on keeruline mingit jõulutunnet kuskilt leida. Isegi kui Airon sünnipäevakutse saatis fb-sse, oli tükk tegu aru saamaks detsembri tulekust, Liisa kutse jaoks olin juba ette valmistatud. Ma vist ei ole ka rääkinud, et üürilepingut kaheks kuuks sõlmides sai lõpukuupäevaks 24. detsember, millest me jällegi esimese hooga aru ei saanud ja hiljem juba aru saades õlgu kehitasime, sest ega väga vahet ei ole, millise palmi all me jõululaupäeval istume.

Imelikuks seda vist just tembeldada ei saa, aga siin võib raamatukogus kohvi juua! Veel enam, mõnes on  s e e s (!) isegi kohvik! Nii mõnus, väike saiake ja kohv juurde. Kuigi ükskord tuli kõrbelõhna ka, mis vist pole kõige mõnusam. Mugav on veel siinne pangandussüsteem või vähemalt Commonwealth pank, kus meie oleme. Tap & pay on siin täiesti tavaline (viipad makstes kaardiga vastu terminali ilma pin-koodi sisetamata), aga näiteks saime nii kaua, kuni meile pangakaardid postiga koju saadeti, maksta mobiiltelefoniga panga app'i kasutades ja sellega ka raha välja võtta.

Ja siis on veel kohanimed. Bubble Bubble, Nowhere Else, Lost Hope, Stinkhole, Oona - Woop-Woop, Booti Booti. Okok, mis seal ikka naerda, katsu ise nii suurele riigile kohanimesi leiutada.