Tööelust

Võib-olla mõni video ei tööta, aga oleks vaja magama minna... Võite teada anda ja ma proovin nad hiljem tööle saada. 

Võtsime 04/11/16 õhtul pärast tööd ette 30-minutilise sõidu Rouse Hilli, sest siinses raamatukogus näitas mulle raamatupoes silma jäänud raamatut "Wild Swimming". Raamat sisaldab looduslikke ujumiskohti Sydneys ja Sydney läheduses, nii et loodame, et varsti saame mõnes mõnusas kohas vette hüpata. Aga raamatukogus olles kasutan juhust arvutis olemiseks, kuigi täpitähti see klaviatuur ei paku. Eks muudan pärast tahvlis ümber (psst, see on ka põhjus, miks postitus tuleb üle pika aja, sest see on veidi keeruline). 

Tulles tagasi üleeelmisesse nädalasse, siis tööle saime asuda juba teisipäeval, sest prantlastel ei läinud hommikul auto tööle ja Hans kutsus meid nende asemel appi. Seega ajasime hommikul kargu alla, sõitsime bussiga lähemale ja kõndisime 20 minutit tomatifarmini. Töö saimegi tänu Hansule, kes seal juba mõni aeg töötanud ning läheneva suvehooaja tõttu oli farmi abikäsi tarvis. Kahjuks siin töötatud päevad farmitööna arvesse ei lähe, kuna regiooni mõistes oleme me endiselt Sydney linnas. 

Töö kujutab endast erinevaid ülesandeid, et üks tomatikasvuhoone töös ja korras hoida. Kõige olulisem laias perspektiivis on muidugi tomatite korjamine, kuid kui see on tehtud või eelmise päeval on just korjatud ja uued veel valminud ei ole, siis tuleb lisaks kõik muu, et taimedel hea oleks. Näiteks taimede turning ehk tomatitaimede keeramine ümber nööri, et seda mööda saaks taimed üles kasvada, shootide ehk külgvõsude ära lõikamine, rohimine, taimede tolmlelmine, mida senimaani on teinud ainult poisid, ja kujutab endast suure puhuriga mööda ridasi kõndimist, bad tomatos ehk defektiga/üleküpsenud tomatite ärakorjamist ja väetamine-kahjuritõrje. Hetkel on käsil ka uute taimede istutamine, mille jaoks võtame vanad taimed maha ja ühel päeval eelkülvasime seemneid. Minul on olnud õnne paar päeva shedis ehk kuuris töötada ja sain veidi ka valmistoodangut näha ja viimased tomatid karpi sulgeda. Õnn on see sellepärast, et shedis ei ole kuum, erinevalt kasvuhoonest.

Ühe lõunapausi alguses kõndisin shedist naerulsui välja ja vastu tulid Ingemar ja Louis ära vajunud nägudega, ainus, mis sealt kostus oli "oh shiiied". Töö ise polegi tegelikult midagi rasket. Kõige raskem ongi palavus, kuid seegi on kurnav vahemikus 11-14.00. Kõige kuumem on olnud 42kraadi, mis tähendab, et higi tilgub nina otsast alla ja mõtled, mis ülekuumenemise sümptomid on. Üks hommik tööd alustades kella poole 7 paiku oli näiteks ainult 10 kraadi sooja. Seevastu lubas ühel korral peremees Santo keskpäevast ära minna, seda siis kuumuse tõttu (aga see ei olnud see 42kraadine päev...). Siis otsisimegi sellest samast raamatust lähedalasuvat ujumiskohta. Mmmm, ujumine... Meil on koduõues bassein, aga see polnud tükk aega kasutuskõlblik. Noh, õigemini oleks olnud, kui see ära puhastataks. Nüüdseks on see puhastatud, ilmselt ootas suveperioodi algust. Esimest ujumist tehes aga selgus kurb tõsiasi, et see vesi on soolane. Merevesi? Ma ei teagi, kuidas need süsteemid siin neil toimivad, rannikust oleme igatahes ca 45km kaugusel. Seega NII mõnusat ujumist nagu ma lootsin me teha ei saa, aga midagi ikka. Aga ujumise sihtkoht oli too päev ligipääsmatu metsatulekahju tõttu, seega sõitsime veidi kaugemale rannikule. See oli mõnus liivarand, suurte lainete ja paljude surfaritega. Suplemiseks on eraldi rock pool, mis kujutab endast eraldi ehitatud, kuid ookeaniveega väikest basseini. 

Tööelust veel niipalju, et kui Hans tagasi kodumaale sõitis, siis jäime hetkeks neljakesi, kus peale meie on veel minust mõni aasta nooremad kaks prantsuse verd poissi. Nemad on samuti backerid, töötavad siin veel kuu aega ja siis sõidavad edasi Aasiasse reisima. Õige pea jõudsid puhkuselt tagasi 30-40ndates india paar, kes on siin juba pikaajalised töötajad ning tööstaaž ulatub 8 aasta kanti. Meest, kes on kogu aeg terroristi välimusega, suur rätt nägu katmas, prillid ees, müts peas (okei-okei, arusaadav, päikese eest peab kaitsma, aga naljakas lihtsalt) võib kirjeldada ka kui vahetuse vanemana, sest tema jagab pidevalt ülesandeid. Tema inglise keel on ainult suhteliselt algeline, mis kohati on üpris naljakas, sest räägib päris puiselt ja kohati hindu keele hääldusega (yes i googled it, Indias räägitakse hindu keelt) a'la "you come with me, start picking", "you start here and do this" *näitab mis tegema peab*, "you, two rows, then go there". Tegelikult tundub lahe tüüp, ainult keelebarjäär takistab enda väljendamist. Üldse on kasvuhoones lahe, prantslased räägivad omavahel prantsuse keeles, meie eesti keeles, siis veel india paar omavahel ja omanikud on austraalased. Kokku peegeldab päris kenasti Austraaliat. Omanik ongi enne mainitud Sanyo (kes on ka tegelikult itaalia juurtega, aga tema on Austraalias sündinud), kuid tema käib ainult korra päevas, kui sedagi, juhiseid jagamas. Tomatifarm on perefirma, Santo jätkab oma isa jälgedes. Kasvuhoone ei ole üüratu suur, puusalt öelduna kuskil 25 rida, ühe rea laius on ca 50 meetrit ehk siis x2 (read mõlemal pool). Nagu Aura bassein umbes. Ok tegelt topelt basseini.

Esimesel nädalal õnnestus meil ka auto ära osta, milleks osutus Mitsubishi Magna. Otsustasime osta midagi odavat peamiselt tööle ja poodi sõitmiseks, aga saime 1000$ eest üllatavalt hea masina, kus kõik peale juhipoolse akna, mis ei tule lahti, paistab töötavat.

Lõppu lühike snapchat korteri otsimise päevast, kui Ingemaril kohvriratas juba katki oli