Kui isegi murule astuda on kuum

Ma isegi ei oska enam arvata, mis ma oleksin varem mõelnud, kui keegi ütleb, et väljas on 45°C. Kas ma oleks mõelnud "appi kui kuum" või "teised saavad hakkama saame meie ka". Võib-olla Eestis rannas 30°C olles, oleks ikkagi keeruline olnud veel 15°C juurde mõelda... 

Kuigi olen varem ka kirjutanud, et oleme siin 40+kraadiga rinda pistnud, siis alguses oli see ainult kasvuhoones ja lühikeseks perioodiks, nii tund - paar. Siis teadsime, kui füüsiliselt väga lihtsalt tööd tehes (istud ja liigutad ainult käsi) higi jooksma hakkab, siis on 40°C käes. Seda oli tavalisest tunniks-kaheks, keskpäeva paiku. Tööpäev sai läbi ja oli jälle hästi. Vahepeal oli väljas ka 40°C ringi, kuid meil oli toas mõnus konditsioneer ja kuumust tundsime ainult toast autoni ja autost poeni. Aga see nädal... See oli midagi uut.

Algas see teisipäeval. Töö juures oli täitsa hea olla, alustasime kella 6st ja lõpetasime poole 12neks. Pärast tööd tulime koju ja mõtlesime ujuma minna linnast läbi jooksvasse jõkke. Ei mõelnud, läksime ka ikka. Siin oli keskpäev, nii 40°C ringi. Oli kuum, liiv oli ammugi liiga kuum, et jalga seal üle 2 sekundi sees hoida ning muru oli samuti pealeastumiseks peaaegu liiga kõrvetav. Muideks, saime vist isegi uudistesse! Olime jõe ääres, kui üks auto hooga kohale sõitis. Väljusid peenes punases kleidis ja kontsakingades naine ning mees kaameraga. Hõikasid meile: "Hey, you wanna be in the news?" ja värbasid lisaks ka paar teismelist neiut videosse. Me läksime niisama ujusime jões ja tüdrukud tegid köiega vettehüppeid. Tundus küll, et mees filmis rohkem neidusi, seega ei tea, kas jäime üldse peale. Ühel hetkel blond näitsik hõikas kaameramehele: "Film swimming estonians too!". "ESTONIANS? Where!?" :D Kuigi sama päeva õhtul kell 7 oli klipp uudistes, läks meelest vaadata.

See jõgi ja koht on nagu Tartu. Pilt on tehtud tõusu ajal, keset jõge oli vesi Ingemaril kõhuni. 

Pärast ujumist, ei saanud ikka piisavalt jahutust ja tulime koju. Kuumus väsitas ja pikutasime. Ikka oli liiga palav, sest konditsioneeri uuesn toas meil pole. Lebotasime mitu tundi, kuid tundsin iga minut, et liiga palav ja paha on. Otsustasime poodi minna, seal ikka hea jahe. Ja kui ma juba tundsin, et toas on nii paha ja palav, siis välisust lahti tehes... Selline tunne, nagu kui ahjus süüa teed ja siis ahjuukse avad, kõik kuumus pahvatab näkku. Õõõõõh kui halb. Kell oli siis juba 6 paiku õhtul ja temperatuur oli 46°C. Käisime poes, saime lõpuks maha jahtuda. Pärast ei tahtnud veel koju minna ning läksime pubisse veidiks istuma. Iga kord, kui pidi õues kõndima, oli vastik. Kui õhtul koju tulime oli toas juba parem, võtsime omale tuppa lisaventilaatori ja öö oli isegi täitsa mõnus.

Järgmine päev olime targemad. Pärast tööd käisime kohe kodus duši all, seejärel läksime kohe poodi, sõime, ja seejärel läksime raamatukokku arvutisse. Raamatukogud on siin taevaõnnistused, nii jahedad! Istusime seal paar tundi ja siis läksin käisin basseinis ujumas. Õnneks hakkas ka juba temperatuur kolmapäeva õhtul langema. See on siis 30°C peale :Dn Järgmine päev oli juba nagu Eesti suvi.

Kõibk see kuumus ei lõppenud muidugi tagajärgedeta. Samal ajal, kui meie ülekuumenemist vältisime, oli meist ca 15 km kaugusel palju suuremad mured.

Nägime ka meie töölt koju sõites, et suitsupilv on kõrgel. Teedel olid sildid, et osa teest on põlengu tõttu suletud. Väga kurb ja abitu tunne tekkis. Kohalikud vist küll ülemäära ei muretse. Küsisin meie koduomanikult ka, et kas ei tekita hirmu selline pidev oht ja nii suur tulekahju peaaegu ukse taga, aknast oli isegi leeke näha. Aga ta oli väga rahulik ja ütles, et nad on väga head oma töös ja eriti majade kaitsmises. Tulekahju saadigi sama päeva õhtuks kontrolli alla. 

http://www.dailytelegraph.com.au/news/nsw/evacuation-warnings-issued-as-multiple-fires-in-kurri-kurri-region-burn-out-of-control/news-story/6a4d33eb7de6ac83d5d11a0aaea8815a

http://www.abc.net.au/news/2017-01-18/homes-ablaze-as-firefighters-tackle-hunter-valley-bushfires/8191438

Ja vinguhaisu oli ka meie koduni tunda... 

Soomet ei ole olemas!

Teate, ma usun, et maa on lame. Eile nägin uudist, et Soomet ei ole olemas (https://eestinen.fi/uudised/maailmas-levib-teooria-et-soomet-pole-tegelikult-olemas/) ning mul on alust uskuda, et ka see on täiesti tõsi. Olen ka ise jõudnud jälile ühele vandenõu teooriale, mis saab ilmselt olema minu ristiks siin elus kanda - känguruid ei ole olemas! Me oleme olnud siin juba kolm kuud (peaaegu) ning nüüdseks liikunud ka 200km Sydneyst üles ja ikka mitte ühtegi. 

Vähemalt sisalikud on olemas. Ja õnneks on loodus ikka tasakaalus, ükspäev nägin kui naabri kass, sisalik hambus uhkelt mööda kõndis. 

Tegelikult mõtlesin kaua, kas panna postituse pealkirjaks hoopis: "Hakkame veganiteks!", aga tundsin, et see polnud eelneva info kõrval nii oluline. Täna pakkisime oma kohvrid vanas kodus, et sõita uude potentsiaalsesse elukohta. Kuigi lootused olid kõrged ja midagi muud meil tänaseks välja vaadatud ei olnud, siis 100% me ei teadnud, kas pererahvas meid endaga ühe katuse alla võtab, sest soovisid meid enne ikkagi ka oma silmaga üle kaeda. Jõudsime kohale kella 5 paiku õhtul ja tegime tutvust Camille'ga, kes on massöör ja joogaõpetaja, Felixiga, kes on loomaravimitega tegelev keemiateadlane, Janaga, kes on 3-aastane tütar ja Jasminiga, kes on koer. Üks beebi peaks ka tegelikult olema, aga tema tegi beebiund. Nad on sellised hästi rahulikud ja alati naeratavad ja korrektsed ja kergelt boheemlaslikud ja üdini positiivsed (vähemalt naine) (ilmselt mees ka ikka), kes on juba 10 aastat ühte tuba oma elu jooksul oldud kodudes välja rentinud. Nagu juba ilmselt jutust aru saada, siis sobisime neile küll. Aga nüüd on meil tarvis Ingemariga veganiteks hakata, sest köök on lihavaba. Küll aga munad ja piimatooted on nende jaoks ok, neil endil tagaaiaski 7 kana. Ma küll kahtlustan, et ilmselt me siiski patustame ja võtame töö juurde lihapoolist kaasa. 

See mees on Gary, kes on tegelikult meie nüüdseks eelmise elukoha omaniku sõber, kuid oli seal külas nii oma 3 nädalat vast ikka. Kõndis iga õhtu veiniklaas näpus ringi ja oli tore jutukaaslane. Muidugi andsime ka talle väikese Vana Tallinna. 

Uus linnake on hoopis teistmoodi. Kuigi suurust me vist veel hästi ei hooma, oleks esmane võrdlus Võruga (võib-olla mängivad rolli ühesuunalised tänavad, mida siin veel kohanud ei olnud). Linna nimeks on Maitland. Me tegime omakeskis nalja, et sai Ingemari järgi siia kolitud. Nimelt tomatifarmis kutsus Nick teda kogu aeg "mate" (kaaslane, sõber, paarimees), sest nimi oli tema jaoks vist keeruline meelde jätta. Aga kuna ta on hindu, siis see kõlas rohkem nagu "mait" ja noh, see ju täitsa nimi eesti keeles. Ja nüüd elamegi Maitlandis :D Aga esmamulje linnakesest on selline pisike, hubane, väiksed madalad kohvikud-salongid-poed tihedasti tee ääres reas. Veidi arhitektuurilt nagu USA westerni filmist, kergelt kaboilik. Kuigi meie majake on linnakeskusest mõned kilomeetrid jällegi eemal ja arhitektuurilt täiesti tavaline elamu. Siinsetest majadest võiks täitsa eraldi postituse teha, või siis võib olla just mitte, sest kohati tundub see nii kole ja vale, kuidas täiesti eriilmelised ja maitsetult ehitatud kodud kõrvuti seisavad. Meenub, kui Ingemari õe sõber Mehhikost külas käis, kelle suur kirg on ajalugu. Jalutasime Tartu kesklinnas Jaani kirikust mööda ning jäime arutlema, et kuidas küll on kunagi lubatud ehitada vanalinna 3korruseline (või on see 5korruseline?) paneelmaja ning kas kunagi võetakse ka sellega midagi ette. Noh, et üldmulje oleks ühte auku. Aga Filiberto arvas just, ajaloolalsele kohaselt, ja nüüd mõtlen ka ise nii, et see just peegeldabki seda kultuuri osa, et kunagi on olnud siin linnas inimesed, kellel oli sellistest asjadest täiesti ükskõik. Ning need kaks maja, kirik ja paneelmaja kõrvuti Tartu vanalinnas, kirjeldavad seda lugu imehästi. Ja sama kehtib ka siin. Päris kõvasti annab siin ringi liikudes tunda, et sellel riigil on niivõrd lühike ajalugu (jätame jälle aborigeenid meelevaldselt kõrvale). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Uus töökoht on (loodetavasti) viinamarjade korjamine. Esmaspäeval saame Maccas (see on McDonald's, kui juba meelest läinud) kokku ja tegeleme paberitega. Kuna mulle tundub, et siin ei saa milleski kindel olla, vähemalt tööasjus, enne kui esimene tööpäev on selja taga, siis ei julge veel ausalt öeldes hõisata, et meil on nüüd töö. Aga teoreetiliselt peaks töötunde olema tulenevalt ilmast 4-8h 5 päeva nädalas, tunnipalgaga 19$. Tomatifarmis oli teenistus mõnevõrra parem, aga no mis sa teed. 

Vahepeal on siin mingisugune kuumalaine vist olnud ja Felix ütles, et Sydneys oli vist isegi aegade öö kuumarekord. Kontrollida ei viitsi... Aga kuum on olnud küll, isegi pärastlõunal kella 3-4 paiku oli 44°C! Ja kui siis saime konditsioneeri embuses oma koopas olla, siis nüüd seda luksust enam ei ole... On ainult laes tiirlev tiivik. Ma juba kujutan ette, kui Eestis olles saan kõikidele öelda, kes kuuma üle kurdavad: "Oh, see pole veel midagi. Kui mina Austraalias elasin, vot seal oli alles kuum! Ei olnud termomeetrit tarviski, kui ilma liigutamata higi voolas, siis teadsid, et nüüd on küll juba 40°C. Ja isegi 46°C sai tööd tehtud!"

Tundub, et pelikanid on ka ikkagi olemas, kuigi päris kindel ei ole. 

Elu õpetab

Oeh, ei teadnudki, et nii mõnus on vahepeal mitte midagi teha. Eile lebotasime terve päeva kodus, lugesin raamatut, veidi otsisime tööd. Õhtuks tundsin, et olen nii palju vertikaalis olnud, et võiks jooksma minna. Tegimegi Ingemariga õhtul 7 paiku kerge jooksutiiru, pärast mida koduõue basseinis vettehüppeid harjutasime. Ingemar tahtis veidi füsioharjutusi teha, nii et tegime veidi harjutusi nuudliga. Täna hommikul olime jälle päikese käes, tegin endale basseinis vesiaeroobika tunni. Täna on ainult üpris kõrvetav ilm, pool päeva olen pigem toas konditsioneeri embuses tööd otsinud. Töövariante paar tükki on, aga siin kehtib reegel kes ees, see mees. Lisaks kehtib sama printsiip ka asukoha suhtes ehk eelistatud on need, kes on lähemal ja saavad ka sellevõrra kiiremini tööga alustada. Kuigi nüüdseks on meil alles teine vaba päev ja lebotada on tore, oleme siiski juba valmis uuesti tööle asuma :D

Mina (liiga) vaimustuses olemas riidekombost: mina üleni mustas, Ingemar üleni sinises 

Nüüd peaks vist kirjutama ka mitte nii toredast. Kolmapäeval käisime uut autot ostmas. Meil oli samas regioonis valitud 3 autot, siin tõesti pigem ei olda vastutulelikud auto müümise osas. Üks omanik ütles, et täna ikkagi ei sobi, ühega ei saanud kontakti, kolmas oli nõus rongijaama vastu tulema. Tegelikult oli neljas ka, aga talle sobis ainult nädalavahetus. Kolmas, võrdlemisi noor poiss, müüs 2003a Jeep Cherokee-d. Kuulutuses oli küll kirjas, et on õlileke, kuid väidetavalt ca 300$ töö. Auto tundus enam-vähem, oli veidi austraallastele kohaselt räpane, pagassis oli ta tööriistu vedanud, seega ka seal oli veidi rohkem kulumist/määrdumist. Iseenesest läbisõit oli 176000km ehk võrdlemisi hea ning rego kuni septembrini (rego võib vist võrrelda laias laastus tehnilise ülevaatusega, kuid seda väljastatakse olenevalt auto seisukorrast kas pooleks või terveks aastaks. Tihti on rego pikkused pigem paar kuud. Hind oleneb auto suurusest, Jeebil on hinnaks ca 1000$). Hinnaks küsis ta 3200$. Me olime mõlemad VÄGA kahevahel, kaua mõtlesime, kas osta või mitte. Ta näiteks väitis, kui kapoti alla vaadata tahtsime, et ta ei olegi seda lahti teinud ja ei osanud seda avada, eks siis googeldasime, kus klapp asub. Saime hinna kaubeldud 2800$, kuid ikkagi ei öelnud kohe oma jah-sõna. Vahepeal vaatasin igaks juhuks Gumtreest (koht, kus saab kõike osta, tööd leida ja kodu rentida), et mis hinnaga veel samad autod müügis on, ning hinnaklass oli pigem 4500-5500$. Lõpuks, mingil põhjusel, auto siiski ostsime. Ausalt öeldes ei olnud meil kummalgi ära sõites head tunnet. Õlileke andis märku tossuna kapoti alt, kuid Magnaga oli meil sama lugu ning Magnaga mehhaaniku juures käisime, ütles ka tema paranduse hinnaks ca 300$. Reedel viisime Jeebi mehhaaniku juurde, et teeks autole üldkontrolli ja... Äärmiselt hädavajalikke tööde hind 1800$. Me otsustasime auto töösse anda, homme saame auto tagasi. Me loodame autoga veebruari lõpuni sõita ja siis uuesti ära müüa hinnaga, mis Gumtrees teistel sellistel Jeepidel on ehk 4500-5500$. Tõenäoliselt on veel võimalus nulliga välja tulla. Me üritame ikka positiivsema poole pealt vaadata, sest nurisemisest ja hurjutamisest nagunii kellelegi kasu pole, endal teeme ainult meele mõruks. Oleme õnnelikud, et selline loll ost sai tehtud Austraalias, mitte Eestis, sest siin on rahaliselt lahedam auto ikkagi ära parandada ning see ei löö meid jalult maha. Võtame kõik õppetunnid kaasa: varume autoostuks kannatust ja aega-olime natuke sundolukorras, sest plaanis on see nädal ära sõita, võimalusel ei müü enda autot enne uue ostmist maha, pigem ei osta autot nii noorelt mehelt (ta oli 91 sündinud), enne nii kalli auto ostmist käime enne ostu mehhaaniku juurest läbi (100$ mehhaanik vs 1800$ parandus).

Bye - bye, Sorbello family farm!

Täna oli meil viimane päev tomatifarmis. Veidi kurb on ka, kuna inimesed olid toredad, tööd jagus 6ks päevas nädalas ja palk oli hea. Ausalt öeldes pole kindel, kas leiame veel nii mõnusat kohta :D Nädala alguses tulid tööle kaks saksa noormeest, kes ütlesid ka, et see on senimaani parim koht. Viimase tööpäeva puhul oli Ingemar pildistamistujus :)

Kuhu läheme - veel ei tea, aga järgmine nädal peaks andma vastuse.

Unimütsid

Head uut aastat! :) Meie lihtlabaselt magasime uue aasta alguse maha... Laupäev oli tööpäev kella 14ni, pärast tulime koju ja juba siis pikutasin ca 1h. Vahepeal ärkasin, sõin ning olin ikka väsinud, magasin veel paar tundi. Kuna me müüsime reedel oma auto maha, siis kahjuks ei saanud me linna ilutulestikku vaatama minna. Sellest oli tegelikult väga kahju, kuna see on (oli) päris suurejooneline. Selleks õhtuks oli küll lisatud busse ja tramme, aga mitte siiakanti, kus meie elame. Selle asemel mõtlesime siis kõndida ca 45min lookout-i, kus teadsime linnale ilus vaade olevat. Enne kella 10t viskasime aga veel korraks pikali ja... Ärkasime kell 3 öösel :D Niipalju siis sellest. Aga keha oli pikast ja võrdlemisi raskest töönädalast väsinud. Peaaegu terve nädal on kasvuhoones temperatuur tõusnud üle 40°C, üks päev isegi 46°C. Läksime magama tagasi ja ärkasime alles kell 9.

Nii siis jõimegi aastavahetuseks mõeldud šampust hoopis hommikul

Auto müüsime maha uutele töötajatele, kes on kaks noormeest Indiast. Muideks Indiast working holiday visa-ga, millega meie oleme, ei pääse. Nemad saavad sisuliselt ainult õppimise viisaga ja korra riiki pääsedes edasi skeemidega, kui on soov kauemaks riiki jääda. Aga neil oli vaja autot, et hakata tööl käima ja meie töödejuhataja Nick pakkus neile kohe meie autot, teades et meil on plaanis müüa. Ta ka põhimõtteliselt müüs hea jutuga meie auto neile maha :D Kuigi ise ei tea meie autost eriti midagi, aga jutt jooksis hästi. Võrreldes ostuga jäime 100$ kasumisse, kui silm kinni pigistada ja uue aku ostmist mitte arvestada. Aga nüüd oleme jälle jalamehed, õnneks tööle minekuks korjab töökaaslane meid peale ja poodi saame majaomaniku, töökaaslase või ühe teise üürilisega. Muidugi nüüd on uue auto ostmine jälle keeruline, sest ilma autota ikka väga aeganõudev kuskile pääseda. Õnneks on küll töökaaslased, majaomanik ja teine üüriline pakkunud kõik võimalust meid kuskile ära viia, aga noh natuke palju on paluda, et nad meid kuskile tunni kaugusele viiks. 

Tööplaanides on samuti muutus, nimelt terassiehitamine ikkagi ei lähe käiku. Majaperenaine otsustas, et ei taha sellele raha kulutada. Seega oleme hetkel öelnud, et oleme nädala veel ja siis liigume edasi. Mis tegelikult saab, näeme paari nädala jooksul. Esmalt keskendume auto ostmisele, samal ajal otsime ka uut tööd. Ehk mõned mõtlevad, miks me üldse uut tööd otsime :D esmalt sellepärast, et me ei tulnud siia ühes kohas aega viitma, vaid ikkagi.. Austraaliat avastama ei ole vist päris õige öelda, aga no põhimõtteliselt. Ja ka kuna siin ei saa me ka farmipäevi kirja, mis oleks vajalik teise aasta viisa jaoks (me ei tea, kas tahame teiseks aastaks jääda, aga ei tahaks seda võimalust ka lihtsalt ära nullida).

Järgmise korrani, tsau! 

Kuigi kirjutasin selle postituse sisuliselt eelmisel nädalal, siis nüüd on ikkagi paslik aeg soovida ilusaid pühi ja ettevõtlikku uut aastat ;)


Kaks kuud! Juba kaks kuud oleme Austraalias olnud. Ei oskagi öelda, kas aeg on lennanud või mitte, täitsa parasjagu. Natuke hirmuga mõtlen juba, et varsti on aeg mõelda: "Kaks kuud! Ainult kaks kuud on veel jäänud!". Ja selle aja jooksul ei ole veel ühtegi känguru näinud :( Aga ehk parem ongi, sest täna hommikul oli olnud tõsine õnnetus, kus känguru oli avarii käigus läbi auto akna lennanud.

Meie esialgne plaan oli töötada kaks kuud tomatifarmis ja siis edasi liikuda. Küll aga ei mõelnud me eriti sellele, et siis saavad olema jõulud. Oleme teada saanud, et jõulude ajal siin kõik seisab. Nägin lehes uudist (lehes, mida me tomatikastide põhja paneme 😅), et jõulude ajal käsivad paljud tööandjad võtta lisanädala puhkust, kuna isegi kaks nädalat pärast uut aastat on linn, artiklis rääkis Sydneyst, väga vaikne ja tühi. Muide, lastel on praegu suvevaheaeg. 6 nädalat. Kui töö juures ütlesin, et meil on 3 kuud, siis Anne ja Mamta olid ainult õnnelikud, et neil lapsed nii kaua kodus ei ole 😄. Aga tulles tagasi meie töö juurde, siis oli meil sisuliselt valida, kas minna enne jõule või siis alles jaanuari keskel või pigem lõpus. Pärast uut aastat on veidi keerulisem ehk tööd leida, kuna paljudel viljadel on praegu hooaeg ning kui me hiljem tööd otsime, on farmides ilmselt töötajad leitud ja hooaeg peagi lõppemas. Tegime natuke 1+1 ja saime aru, et uus töökoht ei ole ilmselt nii tasuv (vähemalt need, mis silma jäid) ning meil võiks olla veidi rohkem raha kõrvale pandud enne, kui edasi liigume. Ja otseselt keegi minema meid ka ei aja.

Kuid nüüdseks tuli tööpakkumine täitsa ootamatust kohast. Meie majaperenaine läks 10neks päevaks kruiisile ja kutsus maja hoidma oma hea sõbra, kes on ca 70ne aastane meesterahvas. Väga sõbralik, vanaisalik: pakub tihti mingeid häid sööke ja kutsub veinile, ostis meile mikroka ja seletab Austraalia elu. Ühel õhtul ajasime verandal juttu ning ta uuris meie erialade kohta. Niipea, kui Ingemar ütles, et tegeleb mööbli restaureerimisega, ütles Gary: "Wanna job?". Päris mööbliga tegu küll pole, kuid nad tahavad basseini kohale varikatust teha ja pakkus võimalust. Lasi Ingemaril tasu mõelda ja kahjuks oli majaperenaine sellega liiga kiiresti nõus 😅 aga ikkagi tasuvam kui tomatifarmis. Gary arvas, et leiab mulle ka seal mingit rakendust, ei tea ainult, kas täiskoha vääriliselt. Seega on see hetkel meie uus plaan.

Käisime juba paaris poes telefone uurimas ja ilusaid iPhone-e vaadates oli kerge kiusatus uue telefoni järele, kuid otsustasime siiski oodata, kuni väikesed asiaadid telefoni korda teevad. Proovisime telefoni mõni päev hiljem sisse lülitada, aga ei midagi. Kaamera juurest oli veidi niiskust veel näha ka. Järgmine päev proovis Ingemar telefoni laadima panna ja  t ö ö t a s! Ainus, mis ei tööta on välk. Ausalt, see telefon on ülivastupidav. Rääkimata kümnetest kordadest, kui see on mul maha kukkunud ja tulemuseks ainult kerged kriimud telefoni nurkades. Ma tegelikult isegi väga ei ehmata enam, kui see maha kukub, kuna suure tõenäosusega on kõik korras. Seega, Samsung Galaxy A3 on sinu valik, mis oma alumiiniumkorpusega saab vist kõige vastu. Ise oleks nüüd targem ja ostaks mudel edasi A5, parem kaamera ja rohkem mahtu, aga ostes ma veel targem ei olnud.

Üldiselt oleme nüüd olnud töölainel. Eelmine nädal oli iga päev esmaspäevast pühapäevani töö. Nüüd oleme järjest rohkem alustanud 5:30 varasema 6:30 asemel, peamiselt kuuma vältimiseks. Õnneks tähendab see ka seda, et 14:30 on tööpäev juba läbi. Mõned korrad oleme randa sõitnud, kuid looduses rohkem pole käinud.

Ja et päris pilditu ei oleks, siis pilt korrast kui laine kogemata liiga suur tuli ja Ingemaril mütsi peast vette viis. Õnneks saime kätte :D 

Oeh, enda meelest kirjutan nii pikalt ja palju, aga lõpuks vaatan ikka, et ei tulnud väga pikk jutt :D 

Matkajuttu

Siin olles mõtlen tihti, et "ei viitsi" ei eksisteeri, sest ei tea, kaua me veel selles piirkonnas oleme. Eelmisel pühapäeval kell 03:45 ärgates veensin end sama argumendiga voodist välja, sest kuna veel, kui mitte nüüd, ja kas üldse on veel kunagi võimalust Blue Mountains-is päiksetõusu vaadata. Sõit võttis oma poolteist tundi ning jõudsime kohale, kui päike juba valgustas, kuid hommikune kargus ja udu mägede vahel kell 6 hommikul oli siiski seda vaeva väärt. Koos meiega oli veel üks fotograaf pilte püüdmas ja meesterahvas vaadet nautimas, lisaks kaks rändurit magamiskotis varjualuses magamas.

Õige pea otsustasime matkarajale minna suunaga järgmisele vaateplatformile, mis kaardi järgi pidi olema ca 3km kestusega 1,5h. Kusjuures Charles Darwin oli see mees, kes olles nähtust vaimustatud, soovis sinna luua ka mitte nii ekstreemsetele huvilistele ligipääsetavad teed. Rada on hästi hoitud, märgistatud ja ka mitte väga raske, kui vähegi liikuva eluviisiga olla. Kuna läksime hommikul vara, saime vastutasuks nautida vaateid ja rada täies üksinduses.

Poolel teel kohtusime mehe ja tema meheeas pojaga, ja teate küll seda mõnusat ühtekuulvustunnet sellistel varahommikustel hetkedel, kus isegi eestlased näiteks rabas vastutulles tervitavad. Nad on palju matkanud ja soovitasid meile paari kohta, lisades, et võiksid soovitada palju rohkem, aga siis me ehk ei külastaks neist ühtegi, seega pigem ütlevad kaks neid-te-peate-kindlasti-külastama kohta. Raja lõpus avastamine muidugi, et sinna oleks saanud ka autoga, aga see ei olnud üldse idee, aga teistele teadmiseks, kes kergema vaevaga soovivad saada.

Tagasitee oli juba tunduvalt kiirem, sest enam polnud vaja iga nurga peal pilti teha ja vaadet nautida. Vaikselt hakkas ka kell 10le lähenema ja inimesi kohtas järjest rohkem. Kõige palavamaks ajaks olime juba autos tagasi ja otsisime lähedalasuvast linnast söögikohta.

Mingisugused videojumalad ei taha üldse, et ma esmasena tehtud videot veel muudaksin või siis paar klippi juurde lisaks. Lõpetasin üheks õhtuks video ära, salvestasin, kuid tahtsin veel üle vaadata enne blogis jagamist. Järgmine kord märkasimegi, et kaks lahedat klippi on välja jäänud, kuid videoprogrammis juurde lisades jooksis teine kokku, kuni lõpuks üldse ei lasknud enam videot avada. Mis seal ikka, läksime täna veel mägedesse matkama ja mõtlesingi, et teeb siis koos rohkema videomaterjaliga uue video. 

Kuna Blue Mountains national park on üpris suur ala, siis päevaga kõike näha on üpris võimatu, vahemaad autoga on juba paarkümmend minutit. Järgmisel vabal võimalusel oli plaanis külastada mägedes asuvat Wentworth fallsi, kus kõigele lisaks pidi olema ka maagilised ja suhteliselt privaatsed karastuskohad jugade all. Eeltöö küll hoiatas, et see kõige lahedam koht on ka suhteliselt vaevanõudev. Õigemini allasaamine ei ole, aga pärast tagasi üles saamine... Seekord läksime pärastlõunasel ajal, kinnitasime parklas enne teeleasumist keha ja läksime.

Vaated olid sarnased - samad mäed siiski, kui siis vähe jugasemad, aga rada oli tõesti vähe teist masti. Need 2,5km valmistasid 4 (jah, neli!) meest oma kirkadega 1918a paiku kokk veidi üle kahe aasta. Ja mis saaks olla veel lollikindlam, kui mäe sisse trepid uuristada? Seda nad just tegid ja uuesti renoveeriti alles 100 aastat hiljem, seega sai vist hästi tehtud. Tee kulges peamiselt suunaga alla ja kõige õigem kirjeldus ongi: trepid - ühelt poolt varustatud käsipuu ja teiselt poolt trossiga. Jõudsime tunni - pooleteisega, millest pool ajast kulus jälle piltidele ja videotele ja ilma nautimisele, esimese joa-aluse basseinini. Kuna ma teadsin, et edasi peab olema veel üks suurem, ilusam ja eraldatum joabassein (ma tõesti ei tea, kas see ka päriselt sõna on, aga kui on juga ja selle all looduslik bassein, siis passib vast küll?), siis mõtlesime liikuda edasi ja tagasitulles seal peatuda, kui ka loodetavasti inimesi vähem. Edasi liikudes oli juba tunda, et inimesed esimest kohast edasi väga ei liigu. Mõtlesime proovida, alati saab tagasi pöörata, kui lõpuni ei jõua. Mind veidi lohutas Horvaatias läbielatu, lootuses, et kui seal need 4h ülesmäge hakkama sain, siis saan siin need tunni-kaks ka. Õige pea läks rada järjest huvitavaks, kui treppidest said pigem redelid, millest osad olid isegi kaitsevõrega ümbritsetud. Selliseid oli kokku ca 5-6. Kui varasem rada oli ilusti tasandatud pinnas, siis vahetult enne juga oli rada päris kiviklibune ja juurene, lõpus ka suuremad kivimürakad, kus igal sammul jala ette pidi vaatama. Ometigi polnud see rada üldsegi nii pikk, et selle pärast minema oleks pidanud jätma. Jõudsime paarimeetrise joani, mis suubus parajalt avarasse basseini. Ja olime seal täiesti üksi! Ingemar oli juba vees, kui mina veel riideid vahetasin, ning... Telefoni kivi peale panin, kust see vette libises. Jõudsin veel karjuda: "Ingemar, telefon libiseb!" ja Ingemar oli isegi piisavalt lähedal, kuid libises kivil ja ei jõudnud telefoni päästa. Lisaks veel nii palju, et Ingemaril Austraalias telefoni ei ole ja ees ootas 1,5h tagasisõitu ning, jah, meil ei ole GPS-i. Otsimist raskendas põlvesügavune voolav vesi, mis otsides sogaseks läks ning varjuline koht, kus läbipaistvus oli vähene. Esialgu otsisime lihtsalt sobrades, kuid see ei andnud tulemust, siis otsustasime oodata, kuni vesi selgineb, kuid kuna päike peale ei paistnud, siis oli siiski raske näha. Voolav vesi pole teadupärast üldse mitte soe. Isegi härra talisupleja lõdises õige pea. Ilmselt oli möödunud ca 10-15 minutit, kui uuele katsele läksin. Mõtlesin, et on aeg sügavamalt liiva seest otsida ja lükkasin jala liiva alla, kui lõpuks tundsingi oma armsat telefoni. Ühesõnaga, videojumalad ei tahtnud kohe üldse, et ma videot muudaks :D

Võtsime suuna tagasi üles, peatudes vahepealses kivibasseinis ja külma-külma-külma ja tugevavoolulise joa all end kastes - mis oli ülimõnus! Muidugi lõpuks tagasi üles jõudes polnud sellest värskendusest midagi alles, pigem higimull otsa ees. Hakkasime võtma suuna kodu poole. Väga me ei põdenud, sest olime korra sealtkandis juba käinud ja teadsime, kuhu suunas hoida ja milliseid silte jälgida. Pigem soovisime leida tasuta teed, sest kogumus teadis rääkida, et sõit kiirteel läheb meile maksma ca 20$. Lootuses osta a) kaart b) GPS külastasime kahte tanklat, kuid lahkusime ainult kerge näksiga. Üldiselt on tanklast suurem tõenäosus leida värsked uudised Angelina ja Bradi lahkuminekust, kui näiteks autopuhastuslappe, mida ma senimaani üheski tanklas kohanud pole. Koju jõudsime ilusti ning panime telefoni soovituste kohaselt riisi sisse oma aega ootama. Seni pole proovinud veel sisse lülitada, vb täna või homme õhtul teeme katset. Kui hästi läheb, siis saab kumbki meist endale uue telefoni. Õnneks ostsime eelmine nädalavahetus telefonile mälukaardi, seega senimaani tehtud pildid ja videod on ilusti alles, kaotsi läks ainult viimase matka materjal, millest on päris kahju, kuna koht oli jäädvustamist väärt. Senimaani ajame läbi Aironi kaasaantud tahvliga, õnneks saame sellega vajadusel ka helistada.