Töö ja vile koos, Austraalias: Töö-söök-magama x 30

Nonii! Airon juhtis tähelepanu, et 40 päeva pole midagi kirja saanud ja mulle kunagi meeldis, et ikkagi vähemalt iga kuu siia midagi ilmus, siis teen selle asja ~~kiirelt~~ ära.

Lood on siis sellised: me töötasime 3 nädalat eraldi või oli see isegi 4? Minul 12-tunnised vahetused 7 päeva järjest, Inxil 9-tunnised 6 päeva järjest. Eks see suht tööle-koju-magama rutiin oli. Siis öeldi meile mõlemale sisuliselt samaaegselt, et hooaeg saab nädala pärast läbi. Võtsime ühendust enda värbajaga AgriLabourist, kes meile tööd vahendas ning ta leidis meile koheselt uue koha, koos!, minul jäi kahe töökoha vahele ainult 1 päev. Kohaks Collymongle, 120km Moreest.

Töö sisu jäi minul aga samaks. Uus gin, aga sama liinitöö. No natukene erinevusi ikka on, peamiselt gini tööeetika ja ohutusnõuete rakendamise poolest (mis siin on kordades kehvem). Eelmises kohas ei tohtinud me telefoni puhkeruumist kaugemale viia ja üks neiu sai näiteks kirjaliku hoiatuse, kuna tal oli e-luger laua sahtlis. Eks salaja oma nurgas mõned ikka kasutasid ka oma seadmeid, aga pigem oli see hästi hoitud saladus. Siin on see samuti “keelatud”, selle vahega, et kui ginner ehk otsene ülemus sinuga rääkima tuleb, siis öeldakse “Oota korraks”, võetakse telefon taskust välja, pannakse muusika kinni ja seejärel kõrvaklapid kõrvast ära. Tolmumaskid ja prillid on täiesti oma vastutus. Aga töörutiin on minul järgmine: tuleb pressi vahelt kokkusurutud puuvill, kuubiku kujuline, liigub mööda linti kaalule, mille jooksul võtan tüki sample-i ehk proovi. Kaalult edasi tõmbame me sellele koti ümber ja ütleme “Adios!”. Vahel ka “See you never!”. Ja nii need sealt pressi vahelt tulevad iga 80 sekundi tagant. Eelmises kohas oli tempo keskmiselt iga 50 sekundi tagant ehk siin on aega maa ja ilm. Vahepeal saab 30 või isegi 60 sekundit kui mitte rohkem puhata.

Hästi huvitav kindlasti, eks! Inx oli eelmises kohas forklifti ehk tõstukijuht, siin tegeleb gini koristamisega. Tal on meist kõige rohkem vabadust. Peamiselt on vaja masinate töö käigus tekkiv tolm, sodi ja puuvillakestad surveõhuga/labida/harjaga kokku lükata ja meid (me oleme siin pakkimas kahekesti) puhke- ja lõunapauside ajal asendada.

See masin puhastab puuvilla

Pressi alt väljuv bale ehk kokkusurutud puuvill

Ja siin tõmbame koti ümber

Ja liiguvad mööda linti välja forkliftijuhi valdustesse

Vahel kui puuvill on väga must (palju kesti, okkaid jms), tekib Inxile korralik hunnik kühveldamiseks

See pilt peaks tegelikult alguse poole olema, sellisel kujul tuuakse puuvill tehasesse ja söödetakse sisse. Enamik Austraalias toodetud puuvilla eksporditakse Hiinasse, kus seda kasutatakse peamiselt riide tootmisel. Kuigi ka Hiinas toodetakse puuvilla, on Austraalia kvaliteet niivõrd parem.

Nüüd on meie töö mõlemal 12-tunnistes vahetustes, aga 12 päeva järjest. Natuke kammib ära küll, aeg kaotab oma tähenduse ja külmkapi tühjenemise järgi saab aru, et vist hakkab vahetus lõppema. Nimelt on lähim pood 120km kaugusel Morees ja töönädala sees meil sinna asja pole. No tegelikult on 30km kaugusel ka üks, aga see suletakse enne, kui meie sinna jõuaksime ja kõik asjad on 2-4x kallimad. Mõni vapram ikka vahel käib nädala sees Morees ka, aga kuna me oleme nii sisemaal, mis on kuiv-kuiv-kuiv, koguneb pimedas tee äärde äärmiselt palju känguruid - vihmaga voolab asfaldi pealt vesi teeäärsetele aladele ja seal on rohtu, mida nad naksimas käivad. Pimedas seepärast, et autojuhid neid ei näeks. Nali, tegelikult neil päeval palav, katsu ise kogu hüpata. Aga oht on tegelikult suur. Kui me oleme pidanud seda teed pimedas sõitma, siis üle 70km väga ei julge. Vahel on autotulede valguses näha, kuidas nad kaugemal tee ääres ootavad. Kui hoog maha võtta, siis mõni hüppab üle tee, mõni jääbki seisma. Täpselt nagu ootaksidki, et sa nad üle tee laseks või auto ette hüpata saaks. Päris palju on ikka neid tee ääres lebamas ka, selle sõidu peale mitukümmend kindlasti.
Muide, elus varem pole sõitnud jõusaali 120km kaugusele! Meil sai üks reede töö ootamatult kella 5st läbi ja töökaaslane rääkis mõttest trenni minna, me Inxiga hakkasime kohe mõttest kinni. Pärast mõtlesin, et siin tundub see normaalne, aga Eestis ei viitsiks isegi Tartust Viljandisse lihtsalt jõusaali minna… Rääkimata veel 120km :D Sellega seoses vahemaid mõõdetakse siin tegelikult ajaliselt, a’la peaksin tegelikult ütlema, et sõitsime 1h ja 15min, mitte 120 km. Lihtsalt lihtsam nende vahemaade juures aru saada. Brisbane ei ole mitte 500? 600? km, vaid 4 tundi.

Seega jah, meie elus ei toimu midagi karvavõrdki põnevat. Majutus on samuti ginnist ca 500m soojakute kompleksis, uinume ja ärkame ginni kumisemise saatel.

Postitus valmis koostöös ginni 3-tunnise seisakuga.