Soomet ei ole olemas!

Teate, ma usun, et maa on lame. Eile nägin uudist, et Soomet ei ole olemas (https://eestinen.fi/uudised/maailmas-levib-teooria-et-soomet-pole-tegelikult-olemas/) ning mul on alust uskuda, et ka see on täiesti tõsi. Olen ka ise jõudnud jälile ühele vandenõu teooriale, mis saab ilmselt olema minu ristiks siin elus kanda - känguruid ei ole olemas! Me oleme olnud siin juba kolm kuud (peaaegu) ning nüüdseks liikunud ka 200km Sydneyst üles ja ikka mitte ühtegi. 

Vähemalt sisalikud on olemas. Ja õnneks on loodus ikka tasakaalus, ükspäev nägin kui naabri kass, sisalik hambus uhkelt mööda kõndis. 

Tegelikult mõtlesin kaua, kas panna postituse pealkirjaks hoopis: "Hakkame veganiteks!", aga tundsin, et see polnud eelneva info kõrval nii oluline. Täna pakkisime oma kohvrid vanas kodus, et sõita uude potentsiaalsesse elukohta. Kuigi lootused olid kõrged ja midagi muud meil tänaseks välja vaadatud ei olnud, siis 100% me ei teadnud, kas pererahvas meid endaga ühe katuse alla võtab, sest soovisid meid enne ikkagi ka oma silmaga üle kaeda. Jõudsime kohale kella 5 paiku õhtul ja tegime tutvust Camille'ga, kes on massöör ja joogaõpetaja, Felixiga, kes on loomaravimitega tegelev keemiateadlane, Janaga, kes on 3-aastane tütar ja Jasminiga, kes on koer. Üks beebi peaks ka tegelikult olema, aga tema tegi beebiund. Nad on sellised hästi rahulikud ja alati naeratavad ja korrektsed ja kergelt boheemlaslikud ja üdini positiivsed (vähemalt naine) (ilmselt mees ka ikka), kes on juba 10 aastat ühte tuba oma elu jooksul oldud kodudes välja rentinud. Nagu juba ilmselt jutust aru saada, siis sobisime neile küll. Aga nüüd on meil tarvis Ingemariga veganiteks hakata, sest köök on lihavaba. Küll aga munad ja piimatooted on nende jaoks ok, neil endil tagaaiaski 7 kana. Ma küll kahtlustan, et ilmselt me siiski patustame ja võtame töö juurde lihapoolist kaasa. 

See mees on Gary, kes on tegelikult meie nüüdseks eelmise elukoha omaniku sõber, kuid oli seal külas nii oma 3 nädalat vast ikka. Kõndis iga õhtu veiniklaas näpus ringi ja oli tore jutukaaslane. Muidugi andsime ka talle väikese Vana Tallinna. 

Uus linnake on hoopis teistmoodi. Kuigi suurust me vist veel hästi ei hooma, oleks esmane võrdlus Võruga (võib-olla mängivad rolli ühesuunalised tänavad, mida siin veel kohanud ei olnud). Linna nimeks on Maitland. Me tegime omakeskis nalja, et sai Ingemari järgi siia kolitud. Nimelt tomatifarmis kutsus Nick teda kogu aeg "mate" (kaaslane, sõber, paarimees), sest nimi oli tema jaoks vist keeruline meelde jätta. Aga kuna ta on hindu, siis see kõlas rohkem nagu "mait" ja noh, see ju täitsa nimi eesti keeles. Ja nüüd elamegi Maitlandis :D Aga esmamulje linnakesest on selline pisike, hubane, väiksed madalad kohvikud-salongid-poed tihedasti tee ääres reas. Veidi arhitektuurilt nagu USA westerni filmist, kergelt kaboilik. Kuigi meie majake on linnakeskusest mõned kilomeetrid jällegi eemal ja arhitektuurilt täiesti tavaline elamu. Siinsetest majadest võiks täitsa eraldi postituse teha, või siis võib olla just mitte, sest kohati tundub see nii kole ja vale, kuidas täiesti eriilmelised ja maitsetult ehitatud kodud kõrvuti seisavad. Meenub, kui Ingemari õe sõber Mehhikost külas käis, kelle suur kirg on ajalugu. Jalutasime Tartu kesklinnas Jaani kirikust mööda ning jäime arutlema, et kuidas küll on kunagi lubatud ehitada vanalinna 3korruseline (või on see 5korruseline?) paneelmaja ning kas kunagi võetakse ka sellega midagi ette. Noh, et üldmulje oleks ühte auku. Aga Filiberto arvas just, ajaloolalsele kohaselt, ja nüüd mõtlen ka ise nii, et see just peegeldabki seda kultuuri osa, et kunagi on olnud siin linnas inimesed, kellel oli sellistest asjadest täiesti ükskõik. Ning need kaks maja, kirik ja paneelmaja kõrvuti Tartu vanalinnas, kirjeldavad seda lugu imehästi. Ja sama kehtib ka siin. Päris kõvasti annab siin ringi liikudes tunda, et sellel riigil on niivõrd lühike ajalugu (jätame jälle aborigeenid meelevaldselt kõrvale). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Uus töökoht on (loodetavasti) viinamarjade korjamine. Esmaspäeval saame Maccas (see on McDonald's, kui juba meelest läinud) kokku ja tegeleme paberitega. Kuna mulle tundub, et siin ei saa milleski kindel olla, vähemalt tööasjus, enne kui esimene tööpäev on selja taga, siis ei julge veel ausalt öeldes hõisata, et meil on nüüd töö. Aga teoreetiliselt peaks töötunde olema tulenevalt ilmast 4-8h 5 päeva nädalas, tunnipalgaga 19$. Tomatifarmis oli teenistus mõnevõrra parem, aga no mis sa teed. 

Vahepeal on siin mingisugune kuumalaine vist olnud ja Felix ütles, et Sydneys oli vist isegi aegade öö kuumarekord. Kontrollida ei viitsi... Aga kuum on olnud küll, isegi pärastlõunal kella 3-4 paiku oli 44°C! Ja kui siis saime konditsioneeri embuses oma koopas olla, siis nüüd seda luksust enam ei ole... On ainult laes tiirlev tiivik. Ma juba kujutan ette, kui Eestis olles saan kõikidele öelda, kes kuuma üle kurdavad: "Oh, see pole veel midagi. Kui mina Austraalias elasin, vot seal oli alles kuum! Ei olnud termomeetrit tarviski, kui ilma liigutamata higi voolas, siis teadsid, et nüüd on küll juba 40°C. Ja isegi 46°C sai tööd tehtud!"

Tundub, et pelikanid on ka ikkagi olemas, kuigi päris kindel ei ole.