Matkajuttu

Siin olles mõtlen tihti, et "ei viitsi" ei eksisteeri, sest ei tea, kaua me veel selles piirkonnas oleme. Eelmisel pühapäeval kell 03:45 ärgates veensin end sama argumendiga voodist välja, sest kuna veel, kui mitte nüüd, ja kas üldse on veel kunagi võimalust Blue Mountains-is päiksetõusu vaadata. Sõit võttis oma poolteist tundi ning jõudsime kohale, kui päike juba valgustas, kuid hommikune kargus ja udu mägede vahel kell 6 hommikul oli siiski seda vaeva väärt. Koos meiega oli veel üks fotograaf pilte püüdmas ja meesterahvas vaadet nautimas, lisaks kaks rändurit magamiskotis varjualuses magamas.

Õige pea otsustasime matkarajale minna suunaga järgmisele vaateplatformile, mis kaardi järgi pidi olema ca 3km kestusega 1,5h. Kusjuures Charles Darwin oli see mees, kes olles nähtust vaimustatud, soovis sinna luua ka mitte nii ekstreemsetele huvilistele ligipääsetavad teed. Rada on hästi hoitud, märgistatud ja ka mitte väga raske, kui vähegi liikuva eluviisiga olla. Kuna läksime hommikul vara, saime vastutasuks nautida vaateid ja rada täies üksinduses.

Poolel teel kohtusime mehe ja tema meheeas pojaga, ja teate küll seda mõnusat ühtekuulvustunnet sellistel varahommikustel hetkedel, kus isegi eestlased näiteks rabas vastutulles tervitavad. Nad on palju matkanud ja soovitasid meile paari kohta, lisades, et võiksid soovitada palju rohkem, aga siis me ehk ei külastaks neist ühtegi, seega pigem ütlevad kaks neid-te-peate-kindlasti-külastama kohta. Raja lõpus avastamine muidugi, et sinna oleks saanud ka autoga, aga see ei olnud üldse idee, aga teistele teadmiseks, kes kergema vaevaga soovivad saada.

Tagasitee oli juba tunduvalt kiirem, sest enam polnud vaja iga nurga peal pilti teha ja vaadet nautida. Vaikselt hakkas ka kell 10le lähenema ja inimesi kohtas järjest rohkem. Kõige palavamaks ajaks olime juba autos tagasi ja otsisime lähedalasuvast linnast söögikohta.

Mingisugused videojumalad ei taha üldse, et ma esmasena tehtud videot veel muudaksin või siis paar klippi juurde lisaks. Lõpetasin üheks õhtuks video ära, salvestasin, kuid tahtsin veel üle vaadata enne blogis jagamist. Järgmine kord märkasimegi, et kaks lahedat klippi on välja jäänud, kuid videoprogrammis juurde lisades jooksis teine kokku, kuni lõpuks üldse ei lasknud enam videot avada. Mis seal ikka, läksime täna veel mägedesse matkama ja mõtlesingi, et teeb siis koos rohkema videomaterjaliga uue video. 

Kuna Blue Mountains national park on üpris suur ala, siis päevaga kõike näha on üpris võimatu, vahemaad autoga on juba paarkümmend minutit. Järgmisel vabal võimalusel oli plaanis külastada mägedes asuvat Wentworth fallsi, kus kõigele lisaks pidi olema ka maagilised ja suhteliselt privaatsed karastuskohad jugade all. Eeltöö küll hoiatas, et see kõige lahedam koht on ka suhteliselt vaevanõudev. Õigemini allasaamine ei ole, aga pärast tagasi üles saamine... Seekord läksime pärastlõunasel ajal, kinnitasime parklas enne teeleasumist keha ja läksime.

Vaated olid sarnased - samad mäed siiski, kui siis vähe jugasemad, aga rada oli tõesti vähe teist masti. Need 2,5km valmistasid 4 (jah, neli!) meest oma kirkadega 1918a paiku kokk veidi üle kahe aasta. Ja mis saaks olla veel lollikindlam, kui mäe sisse trepid uuristada? Seda nad just tegid ja uuesti renoveeriti alles 100 aastat hiljem, seega sai vist hästi tehtud. Tee kulges peamiselt suunaga alla ja kõige õigem kirjeldus ongi: trepid - ühelt poolt varustatud käsipuu ja teiselt poolt trossiga. Jõudsime tunni - pooleteisega, millest pool ajast kulus jälle piltidele ja videotele ja ilma nautimisele, esimese joa-aluse basseinini. Kuna ma teadsin, et edasi peab olema veel üks suurem, ilusam ja eraldatum joabassein (ma tõesti ei tea, kas see ka päriselt sõna on, aga kui on juga ja selle all looduslik bassein, siis passib vast küll?), siis mõtlesime liikuda edasi ja tagasitulles seal peatuda, kui ka loodetavasti inimesi vähem. Edasi liikudes oli juba tunda, et inimesed esimest kohast edasi väga ei liigu. Mõtlesime proovida, alati saab tagasi pöörata, kui lõpuni ei jõua. Mind veidi lohutas Horvaatias läbielatu, lootuses, et kui seal need 4h ülesmäge hakkama sain, siis saan siin need tunni-kaks ka. Õige pea läks rada järjest huvitavaks, kui treppidest said pigem redelid, millest osad olid isegi kaitsevõrega ümbritsetud. Selliseid oli kokku ca 5-6. Kui varasem rada oli ilusti tasandatud pinnas, siis vahetult enne juga oli rada päris kiviklibune ja juurene, lõpus ka suuremad kivimürakad, kus igal sammul jala ette pidi vaatama. Ometigi polnud see rada üldsegi nii pikk, et selle pärast minema oleks pidanud jätma. Jõudsime paarimeetrise joani, mis suubus parajalt avarasse basseini. Ja olime seal täiesti üksi! Ingemar oli juba vees, kui mina veel riideid vahetasin, ning... Telefoni kivi peale panin, kust see vette libises. Jõudsin veel karjuda: "Ingemar, telefon libiseb!" ja Ingemar oli isegi piisavalt lähedal, kuid libises kivil ja ei jõudnud telefoni päästa. Lisaks veel nii palju, et Ingemaril Austraalias telefoni ei ole ja ees ootas 1,5h tagasisõitu ning, jah, meil ei ole GPS-i. Otsimist raskendas põlvesügavune voolav vesi, mis otsides sogaseks läks ning varjuline koht, kus läbipaistvus oli vähene. Esialgu otsisime lihtsalt sobrades, kuid see ei andnud tulemust, siis otsustasime oodata, kuni vesi selgineb, kuid kuna päike peale ei paistnud, siis oli siiski raske näha. Voolav vesi pole teadupärast üldse mitte soe. Isegi härra talisupleja lõdises õige pea. Ilmselt oli möödunud ca 10-15 minutit, kui uuele katsele läksin. Mõtlesin, et on aeg sügavamalt liiva seest otsida ja lükkasin jala liiva alla, kui lõpuks tundsingi oma armsat telefoni. Ühesõnaga, videojumalad ei tahtnud kohe üldse, et ma videot muudaks :D

Võtsime suuna tagasi üles, peatudes vahepealses kivibasseinis ja külma-külma-külma ja tugevavoolulise joa all end kastes - mis oli ülimõnus! Muidugi lõpuks tagasi üles jõudes polnud sellest värskendusest midagi alles, pigem higimull otsa ees. Hakkasime võtma suuna kodu poole. Väga me ei põdenud, sest olime korra sealtkandis juba käinud ja teadsime, kuhu suunas hoida ja milliseid silte jälgida. Pigem soovisime leida tasuta teed, sest kogumus teadis rääkida, et sõit kiirteel läheb meile maksma ca 20$. Lootuses osta a) kaart b) GPS külastasime kahte tanklat, kuid lahkusime ainult kerge näksiga. Üldiselt on tanklast suurem tõenäosus leida värsked uudised Angelina ja Bradi lahkuminekust, kui näiteks autopuhastuslappe, mida ma senimaani üheski tanklas kohanud pole. Koju jõudsime ilusti ning panime telefoni soovituste kohaselt riisi sisse oma aega ootama. Seni pole proovinud veel sisse lülitada, vb täna või homme õhtul teeme katset. Kui hästi läheb, siis saab kumbki meist endale uue telefoni. Õnneks ostsime eelmine nädalavahetus telefonile mälukaardi, seega senimaani tehtud pildid ja videod on ilusti alles, kaotsi läks ainult viimase matka materjal, millest on päris kahju, kuna koht oli jäädvustamist väärt. Senimaani ajame läbi Aironi kaasaantud tahvliga, õnneks saame sellega vajadusel ka helistada.