Kuigi kirjutasin selle postituse sisuliselt eelmisel nädalal, siis nüüd on ikkagi paslik aeg soovida ilusaid pühi ja ettevõtlikku uut aastat ;)


Kaks kuud! Juba kaks kuud oleme Austraalias olnud. Ei oskagi öelda, kas aeg on lennanud või mitte, täitsa parasjagu. Natuke hirmuga mõtlen juba, et varsti on aeg mõelda: "Kaks kuud! Ainult kaks kuud on veel jäänud!". Ja selle aja jooksul ei ole veel ühtegi känguru näinud :( Aga ehk parem ongi, sest täna hommikul oli olnud tõsine õnnetus, kus känguru oli avarii käigus läbi auto akna lennanud.

Meie esialgne plaan oli töötada kaks kuud tomatifarmis ja siis edasi liikuda. Küll aga ei mõelnud me eriti sellele, et siis saavad olema jõulud. Oleme teada saanud, et jõulude ajal siin kõik seisab. Nägin lehes uudist (lehes, mida me tomatikastide põhja paneme 😅), et jõulude ajal käsivad paljud tööandjad võtta lisanädala puhkust, kuna isegi kaks nädalat pärast uut aastat on linn, artiklis rääkis Sydneyst, väga vaikne ja tühi. Muide, lastel on praegu suvevaheaeg. 6 nädalat. Kui töö juures ütlesin, et meil on 3 kuud, siis Anne ja Mamta olid ainult õnnelikud, et neil lapsed nii kaua kodus ei ole 😄. Aga tulles tagasi meie töö juurde, siis oli meil sisuliselt valida, kas minna enne jõule või siis alles jaanuari keskel või pigem lõpus. Pärast uut aastat on veidi keerulisem ehk tööd leida, kuna paljudel viljadel on praegu hooaeg ning kui me hiljem tööd otsime, on farmides ilmselt töötajad leitud ja hooaeg peagi lõppemas. Tegime natuke 1+1 ja saime aru, et uus töökoht ei ole ilmselt nii tasuv (vähemalt need, mis silma jäid) ning meil võiks olla veidi rohkem raha kõrvale pandud enne, kui edasi liigume. Ja otseselt keegi minema meid ka ei aja.

Kuid nüüdseks tuli tööpakkumine täitsa ootamatust kohast. Meie majaperenaine läks 10neks päevaks kruiisile ja kutsus maja hoidma oma hea sõbra, kes on ca 70ne aastane meesterahvas. Väga sõbralik, vanaisalik: pakub tihti mingeid häid sööke ja kutsub veinile, ostis meile mikroka ja seletab Austraalia elu. Ühel õhtul ajasime verandal juttu ning ta uuris meie erialade kohta. Niipea, kui Ingemar ütles, et tegeleb mööbli restaureerimisega, ütles Gary: "Wanna job?". Päris mööbliga tegu küll pole, kuid nad tahavad basseini kohale varikatust teha ja pakkus võimalust. Lasi Ingemaril tasu mõelda ja kahjuks oli majaperenaine sellega liiga kiiresti nõus 😅 aga ikkagi tasuvam kui tomatifarmis. Gary arvas, et leiab mulle ka seal mingit rakendust, ei tea ainult, kas täiskoha vääriliselt. Seega on see hetkel meie uus plaan.

Käisime juba paaris poes telefone uurimas ja ilusaid iPhone-e vaadates oli kerge kiusatus uue telefoni järele, kuid otsustasime siiski oodata, kuni väikesed asiaadid telefoni korda teevad. Proovisime telefoni mõni päev hiljem sisse lülitada, aga ei midagi. Kaamera juurest oli veidi niiskust veel näha ka. Järgmine päev proovis Ingemar telefoni laadima panna ja  t ö ö t a s! Ainus, mis ei tööta on välk. Ausalt, see telefon on ülivastupidav. Rääkimata kümnetest kordadest, kui see on mul maha kukkunud ja tulemuseks ainult kerged kriimud telefoni nurkades. Ma tegelikult isegi väga ei ehmata enam, kui see maha kukub, kuna suure tõenäosusega on kõik korras. Seega, Samsung Galaxy A3 on sinu valik, mis oma alumiiniumkorpusega saab vist kõige vastu. Ise oleks nüüd targem ja ostaks mudel edasi A5, parem kaamera ja rohkem mahtu, aga ostes ma veel targem ei olnud.

Üldiselt oleme nüüd olnud töölainel. Eelmine nädal oli iga päev esmaspäevast pühapäevani töö. Nüüd oleme järjest rohkem alustanud 5:30 varasema 6:30 asemel, peamiselt kuuma vältimiseks. Õnneks tähendab see ka seda, et 14:30 on tööpäev juba läbi. Mõned korrad oleme randa sõitnud, kuid looduses rohkem pole käinud.

Ja et päris pilditu ei oleks, siis pilt korrast kui laine kogemata liiga suur tuli ja Ingemaril mütsi peast vette viis. Õnneks saime kätte :D 

Oeh, enda meelest kirjutan nii pikalt ja palju, aga lõpuks vaatan ikka, et ei tulnud väga pikk jutt :D 

Matkajuttu

Siin olles mõtlen tihti, et "ei viitsi" ei eksisteeri, sest ei tea, kaua me veel selles piirkonnas oleme. Eelmisel pühapäeval kell 03:45 ärgates veensin end sama argumendiga voodist välja, sest kuna veel, kui mitte nüüd, ja kas üldse on veel kunagi võimalust Blue Mountains-is päiksetõusu vaadata. Sõit võttis oma poolteist tundi ning jõudsime kohale, kui päike juba valgustas, kuid hommikune kargus ja udu mägede vahel kell 6 hommikul oli siiski seda vaeva väärt. Koos meiega oli veel üks fotograaf pilte püüdmas ja meesterahvas vaadet nautimas, lisaks kaks rändurit magamiskotis varjualuses magamas.

Õige pea otsustasime matkarajale minna suunaga järgmisele vaateplatformile, mis kaardi järgi pidi olema ca 3km kestusega 1,5h. Kusjuures Charles Darwin oli see mees, kes olles nähtust vaimustatud, soovis sinna luua ka mitte nii ekstreemsetele huvilistele ligipääsetavad teed. Rada on hästi hoitud, märgistatud ja ka mitte väga raske, kui vähegi liikuva eluviisiga olla. Kuna läksime hommikul vara, saime vastutasuks nautida vaateid ja rada täies üksinduses.

Poolel teel kohtusime mehe ja tema meheeas pojaga, ja teate küll seda mõnusat ühtekuulvustunnet sellistel varahommikustel hetkedel, kus isegi eestlased näiteks rabas vastutulles tervitavad. Nad on palju matkanud ja soovitasid meile paari kohta, lisades, et võiksid soovitada palju rohkem, aga siis me ehk ei külastaks neist ühtegi, seega pigem ütlevad kaks neid-te-peate-kindlasti-külastama kohta. Raja lõpus avastamine muidugi, et sinna oleks saanud ka autoga, aga see ei olnud üldse idee, aga teistele teadmiseks, kes kergema vaevaga soovivad saada.

Tagasitee oli juba tunduvalt kiirem, sest enam polnud vaja iga nurga peal pilti teha ja vaadet nautida. Vaikselt hakkas ka kell 10le lähenema ja inimesi kohtas järjest rohkem. Kõige palavamaks ajaks olime juba autos tagasi ja otsisime lähedalasuvast linnast söögikohta.

Mingisugused videojumalad ei taha üldse, et ma esmasena tehtud videot veel muudaksin või siis paar klippi juurde lisaks. Lõpetasin üheks õhtuks video ära, salvestasin, kuid tahtsin veel üle vaadata enne blogis jagamist. Järgmine kord märkasimegi, et kaks lahedat klippi on välja jäänud, kuid videoprogrammis juurde lisades jooksis teine kokku, kuni lõpuks üldse ei lasknud enam videot avada. Mis seal ikka, läksime täna veel mägedesse matkama ja mõtlesingi, et teeb siis koos rohkema videomaterjaliga uue video. 

Kuna Blue Mountains national park on üpris suur ala, siis päevaga kõike näha on üpris võimatu, vahemaad autoga on juba paarkümmend minutit. Järgmisel vabal võimalusel oli plaanis külastada mägedes asuvat Wentworth fallsi, kus kõigele lisaks pidi olema ka maagilised ja suhteliselt privaatsed karastuskohad jugade all. Eeltöö küll hoiatas, et see kõige lahedam koht on ka suhteliselt vaevanõudev. Õigemini allasaamine ei ole, aga pärast tagasi üles saamine... Seekord läksime pärastlõunasel ajal, kinnitasime parklas enne teeleasumist keha ja läksime.

Vaated olid sarnased - samad mäed siiski, kui siis vähe jugasemad, aga rada oli tõesti vähe teist masti. Need 2,5km valmistasid 4 (jah, neli!) meest oma kirkadega 1918a paiku kokk veidi üle kahe aasta. Ja mis saaks olla veel lollikindlam, kui mäe sisse trepid uuristada? Seda nad just tegid ja uuesti renoveeriti alles 100 aastat hiljem, seega sai vist hästi tehtud. Tee kulges peamiselt suunaga alla ja kõige õigem kirjeldus ongi: trepid - ühelt poolt varustatud käsipuu ja teiselt poolt trossiga. Jõudsime tunni - pooleteisega, millest pool ajast kulus jälle piltidele ja videotele ja ilma nautimisele, esimese joa-aluse basseinini. Kuna ma teadsin, et edasi peab olema veel üks suurem, ilusam ja eraldatum joabassein (ma tõesti ei tea, kas see ka päriselt sõna on, aga kui on juga ja selle all looduslik bassein, siis passib vast küll?), siis mõtlesime liikuda edasi ja tagasitulles seal peatuda, kui ka loodetavasti inimesi vähem. Edasi liikudes oli juba tunda, et inimesed esimest kohast edasi väga ei liigu. Mõtlesime proovida, alati saab tagasi pöörata, kui lõpuni ei jõua. Mind veidi lohutas Horvaatias läbielatu, lootuses, et kui seal need 4h ülesmäge hakkama sain, siis saan siin need tunni-kaks ka. Õige pea läks rada järjest huvitavaks, kui treppidest said pigem redelid, millest osad olid isegi kaitsevõrega ümbritsetud. Selliseid oli kokku ca 5-6. Kui varasem rada oli ilusti tasandatud pinnas, siis vahetult enne juga oli rada päris kiviklibune ja juurene, lõpus ka suuremad kivimürakad, kus igal sammul jala ette pidi vaatama. Ometigi polnud see rada üldsegi nii pikk, et selle pärast minema oleks pidanud jätma. Jõudsime paarimeetrise joani, mis suubus parajalt avarasse basseini. Ja olime seal täiesti üksi! Ingemar oli juba vees, kui mina veel riideid vahetasin, ning... Telefoni kivi peale panin, kust see vette libises. Jõudsin veel karjuda: "Ingemar, telefon libiseb!" ja Ingemar oli isegi piisavalt lähedal, kuid libises kivil ja ei jõudnud telefoni päästa. Lisaks veel nii palju, et Ingemaril Austraalias telefoni ei ole ja ees ootas 1,5h tagasisõitu ning, jah, meil ei ole GPS-i. Otsimist raskendas põlvesügavune voolav vesi, mis otsides sogaseks läks ning varjuline koht, kus läbipaistvus oli vähene. Esialgu otsisime lihtsalt sobrades, kuid see ei andnud tulemust, siis otsustasime oodata, kuni vesi selgineb, kuid kuna päike peale ei paistnud, siis oli siiski raske näha. Voolav vesi pole teadupärast üldse mitte soe. Isegi härra talisupleja lõdises õige pea. Ilmselt oli möödunud ca 10-15 minutit, kui uuele katsele läksin. Mõtlesin, et on aeg sügavamalt liiva seest otsida ja lükkasin jala liiva alla, kui lõpuks tundsingi oma armsat telefoni. Ühesõnaga, videojumalad ei tahtnud kohe üldse, et ma videot muudaks :D

Võtsime suuna tagasi üles, peatudes vahepealses kivibasseinis ja külma-külma-külma ja tugevavoolulise joa all end kastes - mis oli ülimõnus! Muidugi lõpuks tagasi üles jõudes polnud sellest värskendusest midagi alles, pigem higimull otsa ees. Hakkasime võtma suuna kodu poole. Väga me ei põdenud, sest olime korra sealtkandis juba käinud ja teadsime, kuhu suunas hoida ja milliseid silte jälgida. Pigem soovisime leida tasuta teed, sest kogumus teadis rääkida, et sõit kiirteel läheb meile maksma ca 20$. Lootuses osta a) kaart b) GPS külastasime kahte tanklat, kuid lahkusime ainult kerge näksiga. Üldiselt on tanklast suurem tõenäosus leida värsked uudised Angelina ja Bradi lahkuminekust, kui näiteks autopuhastuslappe, mida ma senimaani üheski tanklas kohanud pole. Koju jõudsime ilusti ning panime telefoni soovituste kohaselt riisi sisse oma aega ootama. Seni pole proovinud veel sisse lülitada, vb täna või homme õhtul teeme katset. Kui hästi läheb, siis saab kumbki meist endale uue telefoni. Õnneks ostsime eelmine nädalavahetus telefonile mälukaardi, seega senimaani tehtud pildid ja videod on ilusti alles, kaotsi läks ainult viimase matka materjal, millest on päris kahju, kuna koht oli jäädvustamist väärt. Senimaani ajame läbi Aironi kaasaantud tahvliga, õnneks saame sellega vajadusel ka helistada.

Mis on Austraalias imelik (peale liikluse)

Üks harjumatu ja sagedasti esinev on: "Hey, how are you? ". Oeh, see oli muidugi ette teada, kuid vähem imelikuks see seda ei tee. Miks te ei võiks lihtsalt tere öelda? Poes, naabrimees, jõusaalis, kõikjal. Õnneks tööl ei ole, aga tööl väga austraallasi ei ole ka. Ma saan isegi aru, et nende jaoks see võrdubki terega, millele vastust alati ei oodatagi, kuid ma kuulen seal ikkagi ju küsimust ka. Suhtluse ja klienditeenindusega jätkates, on harjumatu, et tavalises, meile näiteks Jyski-laadses poes ütleb vastutulev töötaja niisamuti "Hey mates, how are you doing today?" või sama ka näiteks McDonald'sis. Seda siis mitte letiteenindaja, vaid lihtsalt saali peal vastutulev töötaja. Muideks, McDonald's on siin Macca's. Sest lihtsalt on.

Ok tegelikult pole sellist silti näinud, aga töötaja tervitas küll meid "Welcome to Macca's" 

Ja noh inimesed lihtsalt tõesti on sõbralikud, alustades bussijuhist, kes meie imelikku kohanime hääldust kuuldes küsis naerdes, et kust me veel pärit oleme ja lisaks tegi meile tasuta sõidu, jätkates Crossfitiga, kus tullakse ennast tutvustama ja pärast trenni treeningkaaslased uurivad, kuidas trenn läks või näiteks ujulas märkas üks naine, et mul ei ole ujumisprille ja pakkus enda lisapaari mulle kasutamiseks või no üks näide veel, kui alkoholipoe müüjaga tänaval kokku saades üksteist tervitame (sest me olime seal käinud ju tervelt ühe korra). Võib-olla muutub see kunagi tüütuks, aga hetkel on see veel päris tore. Ja noh  i g a s  poes ja kogu aeg seda ka ei ole.

Yeah, mate, no

Poeteemal jätkates müüakse osasi puu- ja juurvilju tükihinnaga kilohinna asemel (näiteks üks mango või avokaado maksab 3$). Kõige häirivam on poes toooohutuuu kilekotimajandus. Esimesel korral ei osanud isegi kuidagi reageerida, tundsin ainult kui mõttetuna tundusid minu kõik Eestis päästetud kilekotid ja süles tassitud põrkuvad, tehes ühe poeskäiguga tasa 10 Eesti poeskäiku. Poemüüja ise pakib su ostud väikestesse kilekottidesse, teate küll, nagu Eestiski need pisikesed tasuta kilekotid (mitte küll kõikides poodides, aga minu meelest enamikes ja eriti suuremates, mis võrduvad umbes Selveri/Prisma/Konsumiga ja mõnedes väiksemates ka). Ja see võib välja näha nii, et ühes kotis on üks pudel mahla või kaks pakki riisigalette... Uurisin ka, mis ühe koti kandevõime on: 3 kilo. Riisigaletid mingi 250g? Paari korra järel leidsime õnneks riidest poekotid ja paar päeva tagasi avastasin, et poodides on kilekotikogumiskohad, kuhu inimesed saavad kilekotte tagastada.

Lisaks tuleb välja, et peale vasakpoolse liikluse pole ka kaasreisijal mõtet parempoolse ukse juures oodata. Ja mitte ainult rool pole valel pool, vaid ka käigukang, suunatuli, kojamehed... Liiklusega harjus paari päevaga ja ainult (senimaani) ühe korra vastassuunda keeramisega, kuid kojamehed suunatule asemel on mõned korrad rohkem kasutusse läinud. Teistmoodi on veel ringile sõitmine, kus näidatakse enne ringile sõitu suunatulega, kuhu on plaanis maha keerata: kui keerad ringilt paremale, siis näitadki enne ringile sõitmist suunatulega paremale. Autodest veel, et siin on üpris populaarne autosi tee ääres müüa. Lihtsalt pargitakse auto tee äärde ja pannakse silt hinna ja muu olulisega peale. Meie paarikilomeetrise töölesõidu ajal võib neid olla oma 4-5.

See on täitsa päris silt, igal pool tee ääres, enamasti on nooleke "very high" peal

Jõulutunnet luuakse ka juba hoolega novembri algusest saati, jõululaulud, kuuskede müük, jõulukaunistused ja kõik muu, kuid 30°-ga on keeruline mingit jõulutunnet kuskilt leida. Isegi kui Airon sünnipäevakutse saatis fb-sse, oli tükk tegu aru saamaks detsembri tulekust, Liisa kutse jaoks olin juba ette valmistatud. Ma vist ei ole ka rääkinud, et üürilepingut kaheks kuuks sõlmides sai lõpukuupäevaks 24. detsember, millest me jällegi esimese hooga aru ei saanud ja hiljem juba aru saades õlgu kehitasime, sest ega väga vahet ei ole, millise palmi all me jõululaupäeval istume.

Imelikuks seda vist just tembeldada ei saa, aga siin võib raamatukogus kohvi juua! Veel enam, mõnes on  s e e s (!) isegi kohvik! Nii mõnus, väike saiake ja kohv juurde. Kuigi ükskord tuli kõrbelõhna ka, mis vist pole kõige mõnusam. Mugav on veel siinne pangandussüsteem või vähemalt Commonwealth pank, kus meie oleme. Tap & pay on siin täiesti tavaline (viipad makstes kaardiga vastu terminali ilma pin-koodi sisetamata), aga näiteks saime nii kaua, kuni meile pangakaardid postiga koju saadeti, maksta mobiiltelefoniga panga app'i kasutades ja sellega ka raha välja võtta.

Ja siis on veel kohanimed. Bubble Bubble, Nowhere Else, Lost Hope, Stinkhole, Oona - Woop-Woop, Booti Booti. Okok, mis seal ikka naerda, katsu ise nii suurele riigile kohanimesi leiutada.

Pildipostitus

Egas me ainult tööd ei tee :)

Blue Mountains national park, nägime väga väikest osa

Hornsby heights

Mona Vale rannik

Hornsby heights 

Mona Vale rannik

Tööelust

Võib-olla mõni video ei tööta, aga oleks vaja magama minna... Võite teada anda ja ma proovin nad hiljem tööle saada. 

Võtsime 04/11/16 õhtul pärast tööd ette 30-minutilise sõidu Rouse Hilli, sest siinses raamatukogus näitas mulle raamatupoes silma jäänud raamatut "Wild Swimming". Raamat sisaldab looduslikke ujumiskohti Sydneys ja Sydney läheduses, nii et loodame, et varsti saame mõnes mõnusas kohas vette hüpata. Aga raamatukogus olles kasutan juhust arvutis olemiseks, kuigi täpitähti see klaviatuur ei paku. Eks muudan pärast tahvlis ümber (psst, see on ka põhjus, miks postitus tuleb üle pika aja, sest see on veidi keeruline). 

Tulles tagasi üleeelmisesse nädalasse, siis tööle saime asuda juba teisipäeval, sest prantlastel ei läinud hommikul auto tööle ja Hans kutsus meid nende asemel appi. Seega ajasime hommikul kargu alla, sõitsime bussiga lähemale ja kõndisime 20 minutit tomatifarmini. Töö saimegi tänu Hansule, kes seal juba mõni aeg töötanud ning läheneva suvehooaja tõttu oli farmi abikäsi tarvis. Kahjuks siin töötatud päevad farmitööna arvesse ei lähe, kuna regiooni mõistes oleme me endiselt Sydney linnas. 

Töö kujutab endast erinevaid ülesandeid, et üks tomatikasvuhoone töös ja korras hoida. Kõige olulisem laias perspektiivis on muidugi tomatite korjamine, kuid kui see on tehtud või eelmise päeval on just korjatud ja uued veel valminud ei ole, siis tuleb lisaks kõik muu, et taimedel hea oleks. Näiteks taimede turning ehk tomatitaimede keeramine ümber nööri, et seda mööda saaks taimed üles kasvada, shootide ehk külgvõsude ära lõikamine, rohimine, taimede tolmlelmine, mida senimaani on teinud ainult poisid, ja kujutab endast suure puhuriga mööda ridasi kõndimist, bad tomatos ehk defektiga/üleküpsenud tomatite ärakorjamist ja väetamine-kahjuritõrje. Hetkel on käsil ka uute taimede istutamine, mille jaoks võtame vanad taimed maha ja ühel päeval eelkülvasime seemneid. Minul on olnud õnne paar päeva shedis ehk kuuris töötada ja sain veidi ka valmistoodangut näha ja viimased tomatid karpi sulgeda. Õnn on see sellepärast, et shedis ei ole kuum, erinevalt kasvuhoonest.

Ühe lõunapausi alguses kõndisin shedist naerulsui välja ja vastu tulid Ingemar ja Louis ära vajunud nägudega, ainus, mis sealt kostus oli "oh shiiied". Töö ise polegi tegelikult midagi rasket. Kõige raskem ongi palavus, kuid seegi on kurnav vahemikus 11-14.00. Kõige kuumem on olnud 42kraadi, mis tähendab, et higi tilgub nina otsast alla ja mõtled, mis ülekuumenemise sümptomid on. Üks hommik tööd alustades kella poole 7 paiku oli näiteks ainult 10 kraadi sooja. Seevastu lubas ühel korral peremees Santo keskpäevast ära minna, seda siis kuumuse tõttu (aga see ei olnud see 42kraadine päev...). Siis otsisimegi sellest samast raamatust lähedalasuvat ujumiskohta. Mmmm, ujumine... Meil on koduõues bassein, aga see polnud tükk aega kasutuskõlblik. Noh, õigemini oleks olnud, kui see ära puhastataks. Nüüdseks on see puhastatud, ilmselt ootas suveperioodi algust. Esimest ujumist tehes aga selgus kurb tõsiasi, et see vesi on soolane. Merevesi? Ma ei teagi, kuidas need süsteemid siin neil toimivad, rannikust oleme igatahes ca 45km kaugusel. Seega NII mõnusat ujumist nagu ma lootsin me teha ei saa, aga midagi ikka. Aga ujumise sihtkoht oli too päev ligipääsmatu metsatulekahju tõttu, seega sõitsime veidi kaugemale rannikule. See oli mõnus liivarand, suurte lainete ja paljude surfaritega. Suplemiseks on eraldi rock pool, mis kujutab endast eraldi ehitatud, kuid ookeaniveega väikest basseini. 

Tööelust veel niipalju, et kui Hans tagasi kodumaale sõitis, siis jäime hetkeks neljakesi, kus peale meie on veel minust mõni aasta nooremad kaks prantsuse verd poissi. Nemad on samuti backerid, töötavad siin veel kuu aega ja siis sõidavad edasi Aasiasse reisima. Õige pea jõudsid puhkuselt tagasi 30-40ndates india paar, kes on siin juba pikaajalised töötajad ning tööstaaž ulatub 8 aasta kanti. Meest, kes on kogu aeg terroristi välimusega, suur rätt nägu katmas, prillid ees, müts peas (okei-okei, arusaadav, päikese eest peab kaitsma, aga naljakas lihtsalt) võib kirjeldada ka kui vahetuse vanemana, sest tema jagab pidevalt ülesandeid. Tema inglise keel on ainult suhteliselt algeline, mis kohati on üpris naljakas, sest räägib päris puiselt ja kohati hindu keele hääldusega (yes i googled it, Indias räägitakse hindu keelt) a'la "you come with me, start picking", "you start here and do this" *näitab mis tegema peab*, "you, two rows, then go there". Tegelikult tundub lahe tüüp, ainult keelebarjäär takistab enda väljendamist. Üldse on kasvuhoones lahe, prantslased räägivad omavahel prantsuse keeles, meie eesti keeles, siis veel india paar omavahel ja omanikud on austraalased. Kokku peegeldab päris kenasti Austraaliat. Omanik ongi enne mainitud Sanyo (kes on ka tegelikult itaalia juurtega, aga tema on Austraalias sündinud), kuid tema käib ainult korra päevas, kui sedagi, juhiseid jagamas. Tomatifarm on perefirma, Santo jätkab oma isa jälgedes. Kasvuhoone ei ole üüratu suur, puusalt öelduna kuskil 25 rida, ühe rea laius on ca 50 meetrit ehk siis x2 (read mõlemal pool). Nagu Aura bassein umbes. Ok tegelt topelt basseini.

Esimesel nädalal õnnestus meil ka auto ära osta, milleks osutus Mitsubishi Magna. Otsustasime osta midagi odavat peamiselt tööle ja poodi sõitmiseks, aga saime 1000$ eest üllatavalt hea masina, kus kõik peale juhipoolse akna, mis ei tule lahti, paistab töötavat.

Lõppu lühike snapchat korteri otsimise päevast, kui Ingemaril kohvriratas juba katki oli 

Esimesed päevad Austraalias

Oleme nüüdseks veetnud Austraalias juba terve nädala ja mõned päevad pealegi. Aeg on läinud kiirelt ning selle aja jooksul oleme leidnud endale elamiskoha, ostnud auto ja teinud kolm päeva tööd. Alustuseks aga tagasi algusesse ja kiire-kerge video meie esimest päevast Sydneys.

Esimesel päeval jõudis lennuk enne 7 hommikul, seega oli meil küllalt aega, et vajalikud asjad ära teha. Kuid enne veel kui saime jala lennujaamast välja tõsta, pidime härra ametnikuga pidama väikese jutuajamise. Lubas küll meid eemale kutsudes, et "No worries mates, i'll just check your bags", aga kõrvale küsis mis me muidu Eestis tegime, kaua me koos oleme olnud, kuhu minna plaanime, miks vend meile vastu ei tule, kui ta nii lähedal on, palju raha kaasas on ja üleüldse, meie antud aadressil ei ole mingit tomatifarmi, kuhu väitsime ennast tööle minemas (ta googeldas). Mõni kuni 10 minutit hiljem lasi meil edasi liikuda, öeldes "I don't know where are you going to work, but good luck."

Sõitsime rongiga Sydney kesklinna, kus asuvasse panka olid tellitud meil pangakaardid. Panga avamiseni oli muidugi oma tunnike veel aega ja pangakaarte meile ka siiski veel ei antud, sest need polnud veel kohale jõudnud. Seal õnnestus ära näha ka esimene aborigeen - ning vastab tõele, et sa lihtsalt saad aru, kes on aborigeen. Juba nahavärv reedab, sest vähemalt Sydneys mustanahalisi eriti palju silma ei hakka, kindlasti leidub neid rohkem Helsingis või Stockholmis. Lisaks veel lai nina, väike nägu, aukus silmad, kehvemapoolsed riided ja üldine kehahoiak viitavad päris kergesti. Rääkides veel rahvustest, siis muidu meenutab üldpopulatsioonilt pigem Londoni, aga eks nad britid ju põhimõtteliselt ongi. Rohkesti leidub ka hiinlasi ja wiki andmetel ka šotlasi ja iirlasi, aga neid meie silm ei oska eristada. Üldiselt on väga multikulti, ei puudu ka hindud, araablased ja noh... eestlased. 

Pangas käidud, võtsime suuna telefonipoodi. Ikka kogu aeg kohvrid käe otsas kolisemas. Peab ütlema, et suht kiirelt tekkis üpris turvaline tunne, eriti minul, kes muidu kardab isegi poes makstes 30 sekundiks kotilukku  lahti jätta. Telefoninumbrid käes, kusjuures müüja, tore noormees (muidugi k õ i k müüjad on siin max level toredad nagu sa oleksid nende uus parim sõber), mainis ka, et eelmisel nädalal käisid tal kaks Eesti neiut numbreid tegemas. Muidu olime Ingemariga suht väsinud ja kurnatud, raskusi oleks olnud juba eesti kelleski millestki arusaamisega ja no vast ei tõmmatud meid millegagi lohku. 

Võtsime suuna hosteli poole, kuhu olime broneeringu teinud Singapuri lennujaamas. Check in oli alles paari tunni pärast, sest noh alles oli kell saanud 12. Teel rongi peale jõudsime ilusa muruplatsiga parki, kus ennast külili keerasime ja jalad sokkidest välja võtsime.

Päike soojendas mõnusalt ja taamal oli pargi muruplatsil poksitrenn. Vaatasime veidi kummalisi linde ringi patseerimas ja seejärel sõitsime oma ööbimiskohta. Mõne tunni pärast saime Hansuga kokku, tiirutasime paar tundi Sydneys, ajasime juttu ja pöördusime tagasi hostelisse. Uni saabus umbes 5 sekundit pärast pea padjale panekut.

Edasiste päevade eesmärkideks oligi a) leida auto b) leida elamiskoht. Alustasime autodest, siis loobusime ja jätkasime elukohtade otsimisega. Õnnestus leida kaks korterit ca 40 minuti kaugusel meie tulevasest töökohast Glenories, pakkisime oma kaks väikest kohvrit ja jälle bussid ja rongid. Vaatasime mõlemad korterid üle, mõlemad oleks olnud jagatud korterid kaasüürilistega, ühel oleks olnud isegi hinna sees bassein ja jõusaal. Aga vahepeal leidsin ühe korteri veel, mis asus tunduvalt lähedamal ehk autoga 10 minutit töölesõitu.  Seega otsutasime võtta teekonna Duralisse, mis on Sydnet põhjapoolses linnaosas. Sõit sinna oli suhteliselt risky business, kuna kell oli juba 4 õhtul, kohale jõuaksime alles 6 paiku õhtul ja 7mest läheb juba päris pimedaks. Samaks õhtuks polnud meile muud plaani ööbimiseks, kui et me leiame endale korteri ja saame sinna kohe oma kotid sisse visata. Lisaks bussiliiklus pühapäeva õhtul Sydney äärepoolsemas osas lõppes selle viimase bussiga, millega me plaanisime Duralisse sõita. Aga korter tundus ahvatlev ja omanik telefoni otsas oli positiivne ja lubas, et kui meile sobib, siis võime juba täna seal ka ööbida. Otsutasime, et isegi kui ei sobi, siis küsime üheks ööks öömaja. Muidugi oli bussipeatus 2km majast, minul endiselt kohver taga kolisemas ja Ingemaril käe otsas, kuna tal oli ratas katki läinud. Otsutasime hääletada ja paari minutiga võeti meid peale. Naise sõnul sealkandis väga kedagi peale ei võeta ja nüüd tagantjärgi saame aru ka miks, sest see oleks sama hea, kui Tartus hääletada Ihaste tee ääres. Kuigi Tartus see vist ei olekski nii väga imelik. Andisme tänutäheks suveniiripudelis Vana Tallinna ja olimegi kohal. Kohapeal selgus, et see studio, mis kuulutuses oli, polegi tegelikult saadaval, sest see mees ikkagi otsutas seal edasi elada. Küll aga oli omanik jõudnud panna üheks päevaks kuulutuse üles, mida me siis olime näinud, ja meie kõne peale oli tal tekkinud uus mõte. Maja on naisel, kes on ise tulnud immigrandina Singapurist, suur ja uhke, aga tundub, et jõud ei käi suurest majast üle. Kokku on tal siin 3 studio apartmenti ja ühe tekitas meile põhimõtteliselt juurde. Maja otsas on tal n-ö mänguruum või lounge, kus on baarilett mini-külmkapi ja kraanikausiga, toa keskel piljardilaud ja hulk diivaneid. Sinna vedasimegi siis keldrist kaks kaubaalust, kuhu panime madratsi peale ja baariosast sai meile köök ilma pliidi ja ahjuta. Elukoht - olemas. Hindadest ka - siin makstakse üüri ühe-kahe nädala kaupa, meil on üks nädal kahe peale 250$, mis on täiesti mõistliku  ja pigem isegi hästi saadud hind (kommunaalid ja wifi hinna sees). Pideme lisaks maksma ka 4 nädala üüri tagatisrahaks.

Kuna tööle pidime saame nädala keskpaigas, siis esmaspäeval oli meil aega kõigepealt natuke puhata, seejärel pangaasju ajada, autot otsida, poes käia. Muidu see polekski niiväga asi, aga meil läheb selle peale terve päev auto puudumise tõttu, kuna pelgalt bussipeatusse kõndimine on ca 40min (maja ees ka tegelikult bussikas, kus käib buss veidi tihedamini kui kuuvarjutus). Aga auto- ja tööjutud kunagi hiljem.

PS! Snapchatis näeb ilmselt kõige paremini, kuidas siin päevad välja näevad.