kolmapäev, 5. juuli 2017

Töölainele tagasi

Palju aega möödas, mis enamasti tähendab, et palju on muutunud. Nüüdseks juba üleeelmisel pühapäeva õhtul nägin uuesti Facebook'i grupis "Eestlased Austraalias" kuulutust puuvillatööstusesse. Seekord sain jaole 1h hiljem. Positsioon oli siiski ainult ühele inimesele.

Me olime Ingemariga juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, et ehk on mõistlikum eraldi tööd otsida. Seda seepärast, et koos töötada saaksime tõenäoliselt ainult mõne korjamistööga seoses ja seda me hea meelega üritasime pigem vältida. Variandid olid näiteks suurlinna minna, kus ma töötaksin mõnes kohvikus ja Inx prooviks kas puidustööd leida või midagi ehitusega seoses. Plussiks oleks ka võimalus automüügiga algust teha. Miinuseks võimalik pikk tööotsimise aeg, mis oli juba niigi pikale veninud, ja elukallidus, eriti kallimad üürihinnad. Inxile pakkus lisaks sportlikku huvi puudeistutamine, mis pidavat füüsiliselt paras väljakutse olema. See oleks samuti olnud kusagil võrdlemisi isolatsioonis. Seega olime juba natuke sellel lainel, et kui tuleb mõni hea pakkumine, aga ühele, siis haarame kinni.

Esmaspäeva hommik oli närvesööv, sest ma tõesti ei teadnud, mida ma v e e l teha saaksin, et sinna positsioonile saada, aga töövahendaja ei vastanud. Nagu te aru saate, siis siin, vähemalt nendele töökohtadele, kuhu meie pürgime, on töö saamine või mittesaamine tundide küsimus, mitte nädalate. Käisin pinda nii palju kui viisakas tundus, kuni lõpuks ta vastas, et helistab mulle varsti. Kõne oli edukas, kuid ta muretses veidi asjaolu pärast, et mida mu paariline peale hakkab ja kuidas me autot jagama hakkame. No mitte ei tahtnud, et töö jääks saamata sellepärast, et me siin kahekesi oleme. Väike valge vale, et Ingemar hakkab tööle seal, kus me varem apelsine korjasime. See jääb lähedusse. Ja tal pole autot vaja, kuna sinna on transport organiseeritud. Vahendaja oli rahul, kuid küsis luba soovitajale helistada, kelleks oli seesamune, kelle juures apelsine korjasime. Okou! Äkki ta muu jutu sees küsib, kas Ingemar ikka hakkab seal tööle? Helistasin apelsiniboss Waynele, rääkisin loo ja palusin öelda, et Inx "hakkab seal apelsine korjama". Wayne, maailma parim apelsiniboss, oli muidugi nõus, "Sure, darling!" Ja lisaks oli ta vahendajale Ingemari kui head töölist ka kiitnud ja isegi uurinud, ega ikka talle ka äkki tööd ei oleks.

Tunnike hiljem sain positiivse vastuse! Töö sealsamuses paljuräägitud puuvillatööstuses. Aga algusega alles 29. juuni ehk kahe nädala pärast. Nii palju siis kohesest tööleasumisest. Sõitsime külla Frankyle, kes parajalt lähedal oli ja meile lahkesti ulualust mõneks ööks pakkus. Frankyga korjasime koos apelsine, nüüd oli temagi ühes puuvillatehases ja rentis korterit, üllatus-üllatus, eestlasega. Ta ise ka juba naerab, et mõni kuu tagasi ei teadnud ta ühtegi, aga nüüd muudkui leiab neid igalt poolt.

Me ei jõudnud õieti Ingemari tööotsingutele mõeldagi, sest järgmisel hommikul, teisipäeval, küsis seesamune vahendaja, kes mulle töö "andis", et ma täpsustaksin Ingemari CV'd ja ega tal masinatega kokkupuudet ei ole. No natuke nagu on tõstukiga siin ja seal sõitnud... Austraalias on oluliselt lihtsam tööd leida, kui on kahveltõstuki luba ja kogemus. Aga luba peab kindlasti olema (Austraalias tehtud, mitte mingi Euroopa). Ingemar rääkis ise veidi naisega ja tundus, et ka temale on töökoht olemas! Ainult tõstukiluba oli puudu... Asusime mõtlema, kuidas ja kus on kõige mõistlikum see teha (hinnad kõiguvad olenevalt asukohast 500$). Väga kaugele oma mõtlemisega ei jõudnudki, kui tööandja pakkus ise võimalust töö ajal luba omandada. Maksma peab ikka, aga pole ajakulu ja saab sisuliselt kohe tööle asuda. Kõik see oli vist kolmapäeval ja töö algas Ingemaril juba reedel. Seega järgmisel päeval võtsime suuna 250km kaugusele Goondiwindisse. Minul hakkas töö järgmisel neljapäeval, küll aga Goondiwindist 100km kaugemal, ei kusagil mujal kui jälle tagasi Morees! Tehas on küll 20km linnast väljas.


Nii me siis elame, Inxile leidsime majutuse kahe Eesti poisi juurde. See nägi välja nii, et kuna mul oli tööleasumiseni nädal aega, siin otsisin samal ajal, kui Inx tööl oli, talle majutust kohalikust kinnisvarabüroost. Büroost astusin välja tühjade kätega, samal ajal kõndisid vastu kaks poissi, ise mõtlesin: "Nad on raudselt eestlased." Paar minutit hiljem helistas kinnisvarabüroo tädi mulle tagasi, kuna kaks noormeest soovivad oma majutuse ära anda ja andis mulle nende numbri. Helistasin ja pärast esimest lauset küsisin: "Do you happen to be estonians?", millele oli muidugi vastus: "Jaa!" Kusjuures hiljem ütlesid nad niisamuti, et olid välimusest aru saanud, et "ta on eestlane".

Aga mina jagan majutust ühe saksa poisiga, kellega koos apelsine korjasime. Elame motellis, kus ka hea turvaline autoparkla, nii et vast need Moree pahupoole mured mind ei puuduta. Muidu tegelikult on väga tore linnake, aga noh, autosid varastakse palju. Sellega jälle meenub, et Franky, kes töötab paljude aborigeenidega koos, oli uurinud heatahtlikus huumoriga tikitud võtmes, et miks "te" nii teete, millele teine oli vastanud: "It's not me, it's my cousins!"

Seega elame mõnda aega 100km kaugusel teineteisest. Minul peaks tööd jaguma augusti esimeste nädalateni, Ingemarile lubati veidi pikemat aega. Minu töö on 12-tunnistes vahetuses puuvillapuhastustehases. Põllu pealt võetakse puuvill üles, tuuakse suurte masinatega tehasesse, kus see sajast erinevast masinast läbi käib, kuni jõuab minuni, või noh, meieni, meid on seal 3, puhastatud ja kokku pressitud kujul. Meie tõmbame koti ümber, võtame proovi, sildid peale, kott kinni ja saadame liini peal edasi. Kokku on 3 erinevat positsiooni selle liini ümber, mida me iga 3h tagant vahetame. Lisaks 3h päevast on ka koristamine, mis sisuliselt tähendab suruõhuga ringi tuulutamist, koos mõningate nüanssidega. Minu töö on võrdlemisi lihtne ja väga hästi tasustatud, aga kuna isa mul palganumbreid ei soovinud, siis te neid ei saa :D Tegelikult natuke ikka tahaks jagada, äkki mõni sõber plaanib ka tulla ja siis teab, millega arvestada. Vahetused on 7 päeva tööl, 3-4 päeva vaba ja keskmine tunnitasu (sest ületundide ja pühapäeva eest on kõrgem tasu) on ca 28$. Töökaaslased on minul umbes pooled eestlased ja Ingemaril on üks Eesti neiu.

Ingemar peabki seal laohoones neidsamuseid puuvillapakke, mida me hoolsalt kotti paneme (mitte küll päris need samad, sest töötame erinevate firmade jaoks), tõstukiga ühest kohast teise transportima ja veokitele valmis sättima. Tõstuk ei ole ainult kaheharuline, vaid peab kahe lapatsi vahele selle 250 kilose pakikese võtma.

Ja ma arvan, et iganädalaste pildipostitustega on ka (mõneks ajaks) lõpp. Näiteks me kumbki ei või töö ajal telefoni isegi mitte taskus hoida :D ja kui enamik ajast veedame tööl, siis midagi suurt pildistada nagunii pole.